02. veebruari öösel kell pool kaksteist tundsin paari järjestikust väga valusat tungi ja mõtlesin, et oiii jama, ma ei viitsi – valigu palun omale tulekuks normaalne kellaaeg! Palusin teda mõttes, et valud hetkel ikka ära läheks. Ma olin just magama minemas ja väga väsinud, mul ei oleks ka kõige parema tahtmise juures olnud jaksu mingi sünnitamisega tegelema hakata. Aga no poiss ajas ikka oma jonni ja valud ei läinud ära, seega käisin sooja dušši all ja võtsin ka kaks no-spad, et äkki aitab ja saan natukenegi puhata.
Poole ühest sain voodisse ja magasin umbes kella kaheni, kuni pull jälle pihta hakkas. Kahe ja viie vahel ärkasin korduvalt väga tugevate tungide peale, mida pidin keskendunult üle hingama. Arvan, et need käisid umbes kaks-kolm korda tunnis, aga ega ma kella ka ei vaadanud.
Poole kuue ajal ajasin end jalule ja mõtlesin, et no davai siis – teeme ära, kui tal nii väga just täna tulla vaja on. See eelnev ‘’magamine’’ oli muidugi täielik naljanumber ja ma olin põhimõtteliselt siiski magamata.
Hakkasin vaikselt tegutsema – tegin pliidi alla tule, panin koertele kana keema, koristasin toad, panin pesu pesema, toppisin viimased asjad haiglakotti, võtsin turvahälli välja ja tassisin kõik vajaliku elutuppa valmis. Panin isegi igaks juhuks suurde kotti sos autos sünnitamise tarbed – suur paks tekk, kolm saunalina, paks beebimüts, des. vahend ja puhas grippkott platsentale. Parem olla valmis, kui hiljem hädas! Seega jah, ma olin sellisele variandile ka mõelnud, arvestades, et eelmine sünnitus lõppes mul ju ootamatult kodus.
Mõtlesin, et see on tegelikult ju ideaalne, sest kaks vanemat last pidid minema lasteaeda, mehel oli puhkepäevade esimene päev ja pisema tüdruku saaks vast sõbrannale ära sokutada nii kauaks kuni mu ema kohale jõuab, kui peamegi enne tema saabumist ära sõitma hakkama. Meil ei olnud seni ühte kindlat plaani paigas, sest kõik oli pidevas muutumises – küll pidi keegi isolatsioonis olema, küll oli keegi haige, küll läks keegi hoopis ise sünnitama, küll oli muud sada häda. Kõik see tekitas mulle juba pikalt stressi, sest ma olen muidu hull planeerija ja mul peab olema valmis raudkindlalt plaan A, B, C.
Kui kõik oli tehtud, käisin veel pesemas ja panin endale juuksemaskigi pähe, sest üles tõusmisest selle ajani polnud mul enam mitte ühtegi korralikku tungi olnud. Ainult mingi kerge, pidev päevade laadne valu alakõhus, aga no see ei seondu minu jaoks absoluutselt sünnitamisega. Olin juba pahur, et no mis nali see olgu, et terve öö ei lase mul magada ja nüüd, kui olen nõus plaaniga kaasa minema, kaovad valud ära…
Kuue ajal käisin vetsus ja nägin paberil roosat värvust ning siis oli kindel – minust saab täna neljandat korda ema!
See mõte tekitas mulle võrdsel määral elevust ja rõõmu kui ka hirmu ja kõhklusi. Ma polnud üldse kindel, et ma selleks valmis olen ja kartsin isegi, et kas ma üldse seda last armastada oskan… Need mõtted olid mind viimasel ajal aina enam piinanud, kui lähenevale sünnitusele mõtlesin.
Kuue ja seitsme vahel sain veel paar tugevamat tungi, seega kui kell seitse sai, ajasin lapsed üles ja helistasin seejärel oma emale ning ütlesin, et ta võiks esimesel võimalusel meie poole sõitma hakata. Tal kulub tavaliselt juba sõitmisele üle kahe tunni ja kuna ma nii ootamatult ‘’keset ööd’’ talle helistasin, oli ta täiesti ettevalmistamata ja pidi veel asju pakkima hakkama. Muidu oli meil jutt, et ta tuleb seitsmendal või kaheksandal veebruaril meile, et siis näpud ristis tähtajalist sünnitust oodata. See kõne oli talle ootamatu, sest ega meil polnud tegelikult kokku lepitud, et ma talle nõnda helistada võin.
Peale seda ajasin lapsed voodist välja, et nad riidesse panema hakkaksid. Vanemal plikal tõmbas kiunu üles, et tema ei viitsi issiga minna, miks mina neid ikkagi vii ja tema tahab üldsegi magama tagasi minna. Üritasin mitte mainida, et ma täna ehk sünnitama hakkan, aga lõpuks ikkagi käratasin välja, et mina ei vii neid täna kuhugi, sest ma hakkan sünnitama. Selle lause peale lendasid kõik vooditest välja ja hakkasid ringi sehkendama, nagu ma oleks just öelnud, et 5 minuti pärast tuleb tornaado mitte, et täna on lõpuks see päev, mil nad oma kauaoodatud venna saavad.
Ka mees oli selle ajani veel voodis vedelenud ja tal ei olnud minu sünnitama mineku plaanist aimugi. Temagi ehmus vist selle lause peale ära, sest tal hakkas ka kuidagi jube kiire. Olin ju eelnevalt mitu korda rääkinud, et kui mul asi pihta hakkab, on meil tõenäoliselt vaid paar tundi aega, kui sedagi ja haiglasse on meil sõita umbes kolmveerand tundi või isegi rohkem.
Mees jalutas suurtega lasteaeda ja mina oleksin peaaegu nutma puhkenud, kui neil seljataga ukse kinni tõmbasin ja mõistsin, et see on ilmselt viimane kord, kui neid mitme päeva jooksul näha ja kallistada sain.
Kui mees tagasi jõudis, jätsin ta väiksema plikaga möllama, tõmbasin juuksemaskile rätiku peale ja läksin voodisse tagasi, et veidi unetunde juurde saada. Sain umbes 20 minutit magada, kui tuli jälle üks väga tugev tung, mis mind korralikult ärkvele ajas. Peale seda ma enam uuesti magama jääda ei saanudki ja hakkasin viimase hetke plaane paika panema, ala kuhu väiksema lapse viin, kui ema õigeks ajaks ei jõua, kes suured lapsed lasteaiast tagasi toob jne.
Kui jälle ringi liikuma hakkasin, polnud mul taaskord tungidest haisugi. Käisin veel pesus, et juuksemask maha loputada, kreemitasin ja sättisin juukseid. Mõtlesin, et ehk mu keha ootab millal mu ema kohale jõuab, et siis tuurid üles korjata. Plaan oli ideaalne – ema jõuab siia, Madli jääb talle, meie sõidame haiglasse ja õhtul toob sõbranna aiast minu omad ka siia mu emale ära. Hoov oli lumest puhtaks roogitud, et auto garaazist välja saaks, asjad olid kokku pandud, kõigiga oli räägitud ja kokku lepitud. Puudu oli vaid korralik sünnitegevus.
Ema jõudis pool 12 päeval meie juurde ja põhimõtteliselt kohe sain mitu tugevamat tungit ka, aga need ei olnud siiski nii korralikud, kui need mida öösel ja varahommikul tundnud olin. Jutustasime ja tegutsesime veel paar tundi, aga ei midagi – mitte ühtegi tungi! Isegi see punakas-pruun voolus, mis mul hommikul tulema hakkas, oli nüüdseks põhimõtteliselt kadunud. Pühkides jäi paber peaaegu, et värvituks. Nii palju siis sellest, et limakork tulema hakkab, eks…
Kell üks päeval mõtlesin, et no nii ikka ei saa – ma pean täna, hiljemalt homme sünnitama hakkama, sest kui ema siit ‘’tühjade kätega’’ minema läheb, ei saa ta tõenäoliselt jälle paari päeva pärast kodust mitmeks päevaks minema sõita ja siis ei ole mul lapsi kuhugi jätta. Peaksin üksi sünnitama minema. Seda ma aga ei tahtnud. Seega tegin midagi, millest olin eelnevalt rääkinud ka oma ämmaemandaga ja mille kohta olin juba mitu nädalat uurinud… Ma võtsin 2 spl täit riitsinusõli. Aga ma rõhutan ja palun väga, et keegi ei teeks sama asja uisapäisa, oma peaga! Räägin sellest õlist ja oma kogemusest vaid sellepärast, et sünnilugu saaks kirja tõesena.
Eesti keeles on selle kohta leida vaid hirmujutte ja müüte, nagu näiteks, et kui ema võtab seda õli, siis kakab laps lootevette (õlil on kõhtu lahtistav toime) ja see on teadupärast vägaväga halb, laps võib lausa surra jne. Aga välismaal on see õli kasutamine sünnitegevuse käima lükkamiseks popp teema ja midwife’id (pmt nagu loomulikku asja pooldavad ämmakad siis) praktiseerivad seda palju. See tegelikult ei imendu ema verre, seega ei saa see kuidagi jõuda ka lapseni. Samas arvatakse, et see võib tekitada emale väga halva enesetunde, sh oksendamine, iiveldus, kõhulahtisus ja tugevamaks teha ka kokkutõmbeid. Rõhutan, et asja tuleb teha teadlikult, mitte liiga vara ja enne oma arstiga kindlasti nõu pidada, sest mõnel juhul ei ole selle õli kasutamine soovitatav.
Õigesti võttes olevat aga õnnestumise protsent väga suur, lausa 80% naistel algab sünnitegevus 24h jooksul peale õli manustamist. Ma ei taha nüüd propageerida, aga samas ei taha ma jätta kedagi ka infosulgu, seega mainin, et võtta tuleks tähtaja lähedal ja ainult täis kõhu peale. Mina sõin lõunasöögi ära ja segasin õli mahla sisse, mille siis korraga alla kulistasin, sest see õli on tõesti ikka vägavägaväga rõve ja ma mõtlesin vahetult peale selle endale sisse kallamist, et ma kohe kõik välja oksendan…
Peale seda võtsin oma oksekausi kaasa ja läksin koos Madliga lõunaund magama. Sain umbes poolteist tundi puhata, kui tuli jälle üks tugevam tung, mis mind üles ajas. Taaskord, uuesti uinuda ma enam ei suutnud, seega lihtsalt vedelesin natukene voodis, kuni ma enam pissihäda kannatada ei suutnud ja ummisjalu vetsu poole jooksma pidin.
Selleks hetkeks oli kell juba kolm saamas ja minu piinlikustunne aina kasvas. Olin ju hommikul nii veendunud olnud, et täna sünnitan, aga nüüd hakkab päev juba õhtusse veerema ja mul pole isegi tungi-pojukesi enam! Kõik olid tagajalgadele aetud, sest issand-issand, Janeli sünnitab! Oma vaese emagi peksin hommikul kell seitse üles ja sundisin teda teiselt poolt Eestit enda juurde sõitma. Mis näoga ma nüüd siis ringi käima peaksin…
Tekkis pettumus, et mu keha on mind ninapidi vedanud. Milline ülelend!
Aga siis! Punkt kell kolm hakkasid mul metsikult tugevad tungid, mille üle elamiseks pidin väga keskendunult hingama ja läbi rääkida neist ei olnud võimalik. Vahed olid kohe ka kõigest 2.5 minutit. Ja vot siis läks kiireks! Helistasin mehele, et ta õuest tuppa tuleks ja liikugu parem ilma naljata kiirelt, kui ta ei taha just poolel teel haiglasse seda last vastu võtta. Asjad autosse ja minekut. Ema ütleb, et saime siit minema 10 minutit enne nelja.
Alguses üritasin istmel püsida, nagu kooliposs muiste, aga esimese autos saadud tungiga sain juba aru, et see on kõige rõvedam poos terve ilma peal ja ma viskasin sos-autos-sünnitamise-kotti pakitud teki põrandale maha, nii, et see jäi mulle põlvede alla pehmenduseks. Ülakeha toetasin oma haiglakotile ja selle peal olevale nuudelpadjale. Jumal tänatud meie 7 kohalise Chrissu eest, eksole! Ruumi nii palju, et ma oleks seal kasvõi kukerpalli võinud teha.
Nõnda ma siis need 45+ midagi minutit seal lesisin ja hingasin – neljakäpukil autopõrandal maas nagu metsloom. Aga jube hea ja rahulik oli, õõtsutasin vaikselt puusi ja muudkui lugesin – sisse 1,2,3,4 välja 1,2,3,4,5,6… Tungide vahe oli endiselt väike, keskmiselt alla kolme minuti ja kestsid nad kohati isegi 1.30.
Kuskil pool viis vast jõudsime siis haiglasse ja kuna me kumbki ei olnud seda haiglat enne isegi mitte pildi pealt näinud, rääkimata tegelikult sellest, et sõitma asudes ei olnud meil üldse aimugi kus see haigla asub, läks õigesse kohta jõudmine takistusteta. Jumal tänatud GPS’i eest, hah!
Enne autost välja ronimist hingasin ühe tungi ära, et siis kiirelt kuhugilegi siseruumi jõuda ja ma saaksin end millegi najale toetada. Niipea, kui me uksest sisse saime, otsisin üles esimese vetsu ja sain seal kraanikausside küljes rippudes veel ühe tungi ära hingata. Selleks hetkeks olin vahede mõõtmise juba lõpetanud, sest see tundus mõttetult mu energiat ja keskendumisvõimet haaravat.
Registratuurist või kustiganes möödudes (mul oli juba nii sada ja seened kõigest) küsisin vaid, et kuhu poole see sünnitusosakond jääb ja panin siis ‘’tulistvalu’’ ajama. Mul oli isegi sellest savi, et mees juba minust maha jäi ja seal registratuuri ees alles maskide ja kottidega jauras. Mul oli vaja vaid jõuda järgmise käsipuuni, sest ma tundsin kuidas uus tung juba peale tuli.
Liftide ees kohtusime vist mingi ämmaka või mõne sünnitusosakonna töötajaga, sest ta oskas kohe õigeid asju küsida, silitas leebelt mu selga ja juhatas meid õigete liftideni ning siis juba heade soovide saatel osakonda. Ta tundus nii soe ja tore, kahju, et tema mu sünnituse juures ei olnud.
Osakonna uksest sisse saades haarasin kohe koridori peal olevatest käsipuudest ja hakkasin end nende najal edasi vedama. Laua taga istuv nooruke neiu küsis, et kas hakkame sünnitama või? Ma siis panin vastu, et ega ma siia nalja tegema ei tulnud jah. Selle peale pakkus ta mulle ratastooli, millest ma loomulikult kibekiirelt keeldusin, sest istumine tundus umbestäpselt kõige õudsem asi üldse.
Nad vist ei saanud aru asja tõsidusest, sest kõigepealt hakkasid nad meile üldse perepalateid näitama ning muud rutiinset küsima ja korraldama. Üritasin siis viisakalt end ülal pidada, vastasin küsimustele ning tungitasin käsipuude ja laudade najal. Mehele näidati palat kätte, kuhu ta siis mu asjad viima pidi ja kus vahetasin ka oma riided mingi kileja kitli vastu.
*Tore tähelepanek – mu palatis olid täpselt samast kangast voodiriided nagu mu nuudelpadi! See tegi kohe tuju korraks paremaks, et nii totter ja omamoodi kokkusattumus.
Sealt edasi suundusime otse sünnitustuppa.
Palusin neil kohe vanni vee jooksma panna, aga loomulikult hakkas pihta vaid üks puiklemine, et enne tuleb KTG teha ja emakakaela vaadata ning kõik muu rutiine. Loomulikult sain teha ka koroonatesti, aga see ei olnud üldse hull. Lihtsalt ebameeldiv. Sel korral torgati pulk mõlemasse ninasõõrmesse. Testi tegin ainult mina, mees pidi lihtsalt terve aja maski kandma. Minulgi oli mask alguses ees, aga viskasin selle üsna ruttu eest ära, kui tungid tugevamaks läksid. Selle kohta ei öeldud õnneks midagi.
Mul polnud vähimatki soovi enam kuskil voodis lamada või üldse kuival maalgi olla. Ma ju teadsin, et kogu selle jama leevendus on vaid meetri kaugusel. Mul hakkaks koheselt kergem, kui ma vaid vette saaksin! Õnneks oli üks nooruke arst (?) nii normaalne, et pani mulle peale juhtmevabad andurid ja ma ei pidanud voodis lamama. Nad sättisid mehega mulle parajaks ka kõndimisraami, mille najal sain siis oma tunge üle hingata. Iga järgneva tungiga lootsin, et see on nüüd viimane, mille siin KTG all kannatama pean, aga sel jamal ei paistnudki lõppu!
Alguses öeldi mulle, et 10 minutit peavad andurid vähemalt peal olema. Mõtlesin okei, suudan küll kannatada, teeme ära! Ma teadsin, et teoreetiliselt on mul võimalik sellest ka keelduda, aga samas ei tahtnud ma kohe lamenti lööma hakata… Kui 10 minutit oli möödas, küsisin uuesti vanni kohta, sest iga järgnev tung oli tugevam ja mul oli tunne, et varsti on juba lõpp käes – ma ei jõuagi sinna vanni nii!
Hakkasin juba jõudma sinna faasi, et tahaks karjuda, aga sundisin end rahulikuks, tuletasin endale meelde hingamist ja sisendasin endale lauseid oma mantrast – mu keha on loodud sünnitama, me oleme selle lapsega täiuslik paar, mu laps teab kuidas sündida, ma olen tugev, meiega on kõik hästi, ma saan hakkama!
Mees seisis mu selja taga ja mudis intensiivselt mu alaselga. Tungide tipul olles urisesin talle vahel vaid, et ‘’tee tugevamini’’. Kujutan ette, et kõrvalt vaatajale võis see päris ebaviisakas tunduda. Aga oi kui hea see mudimine oli ja kui hästi see mul lõdvestuda aitas! Palju etem, kui see pöidla ja nimetissõrme vahele vajutamise tehnika, mida me eelnevad kolm sünnitust praktiseerinud olime!
Kui möödunud oli juba 19 minutit (KTG masinal jooksis aeg), olin kannatust kaotamas, hakkasin vist pea iga tungi tagant vanni nõudma ning ütlesin, et mul on seda tõesti väga vaja. Mul oli metsikult valus ja ma tundsin, et pressid ei ole enam kaugel. Nemad aga ütlesid, et pean kannatama ja hakkasid ka minu peale juba vist kurjaks saama, et aina seda vanni juttu ajan.
Hääletoonid muutusid negatiivseks, hoiak toas läks halvemaks, minu tuju ja motivatsioon kukkusid kolinal.
Nad muudkui soiusid, et peame naistearsti ootama ja nad peavad ju kindad olema, et titaga on kõik hästi. Mina kinnitasin neile, et ma tunnen, et lapsega on hästi, laske mind vaid vanni! Laske mul palun oma keha kuulata! Aga ei.
* Vahemärkusena ütlen, et ”kaine mõistusega” saan muidugi aru, et nad teevad kõigest oma tööd, neil on omad mingid eeskirjad ja nad on ehk näinud palju kohutavaid lugusid, kus asjad ei lähe tõesti nii, nagu nad minema peaksid, aga ma olin tol hetkel juba mõistust kaotamas ja samas usun ma ka, et kõiki sünnitusi ei pea automaatselt käsitlema kui meditsiinilisi sos eriolukordi.
Lõpuks ma enam ei kannatanud ja tundsin, et pean kahe tungi vahel vetsu pissile saama. Tormasin toast välja, otse vetsu poole ning keegi hüüdis veel mulle järgi, et ma ei tohi pressida… Hea nali! Nagu see pressimine oleks midagi, mida ma saaksin tagasi hoida või peatada nagu endal tuju on! Kui minu keha pressima hakkab, siis see on nagu kellegi teise poolt juhitud elektrilöök – selle vastu ei saa ma midagi teha. Sel ajal olen ma justkui halvatud, kuniks keegi ”off” nuppu vajutab… Aga ei, mul ei olnud veel seda päris õiget tunnet.
Vetsu poole tormates aga libises mul üks monitor kõhu alt ära ja oleks peaaegu maha kukkunud. Haarasin sellest kinni ja tuppa tagasi jõudes asetasin selle voodile, mille najal ma nüüd tunge üle hingasin. Aina toetasin enda ülekeha sinna peale, õõtsutasin puusi ja hingasin nii intensiivselt, et kardinad ka liikusid. Vahepeal, kui end unustasin, hakkasin karjuma või uu ja aa hüüdma, aga see ei ole tegelikult pooltki nii lõdvestav ja efektiivne viis valust üle saamiseks, kui keskendunult hingamine. Karjudes läheb kõik ainult pingesse ja teeb veel rohkem haiget.
*Vot nüüd läheb natukene segaseks, sest ma enam ei mäleta mis millises järjekorras oli, aga fakt on see, et järgnevad neli lõiku toimusid umbes 15 minuti jooksul.
Lõpuks tuli ka see naistearst, keda me juba nii pikalt oodanud olime. Selleks hetkeks olin ma KTG all olnud juba ma pakun, et kuskil 25 minutit. Tundsin, et pean jälle pissile minema ja tormasin taaskord vetsu. Mu käed olid viimase tungi ajal värisema hakanud, tundsin pressieelset seisundit. Teadsin, et see on see nö ülemineku periood ja mul on avatust tõenäoliselt 8-9cm. Korrutasin endale, et peatselt on kõik, ma olen nii tugev!
Tuppa tagasi tulles tundsin, et see eelnevalt ära kukkunud anduri geeline kummirihm tilbendab mul endiselt mööda külge alla ja see külm geel käib mulle muudkui vastu jalgu. Haarasin sellest kinni, et seda voodile anduri juurde visata, aga see kukkus mul maha ja samal hetkel tuli juba uus tung peale, seega ma ei hakanud seda üles korjama. Selle peale aga lõugas too naistearst mulle ukselt, et miks ma ometi anduri ise ära võtsin, seda ei tohi teha! Üritasin siis talle seletama hakata, et see libises ise ära kui vetsu läksin, aga tema karjus mulle vahele, et tema ju ise nägi, et ma selle praegu ära kiskusin ja maha viskasin! Tormas mu kõrvale nagu tuulispask ja haaras maast rihma. Tema negatiivsus uhus minust üle…
Natukese aja pärast käsutas arst mind voodile selili, et ta saaks mu emakakaela vaadata. Teadsin, et mul on õigus ka sellest keelduda, aga üritasin siiski koostööd teha. Ütlesin vaid, et teeme selle ruttu ära, sest mul tuleb niikuinii kohe uus tung ja selle ajal ei suuda ma selili olla.
Ajasin jalad laiali ja üritasin lõdvestuda, aga tema juba surus oma käe mulle sisse ja see tegi niii metsikult haiget, et ma kiljatasin.
Palusin tal käe korraks ära võtta, et ma saaksin lõdvestuda ja uuesti proovida, aga selle peale üritas ta seda mulle veel sügavamale sisse suruda. Ma ei tee nalja, kui ütlen, et ma reaalselt tundsin kuidas mul emakakael kokku tõmbas nagu kotisuu. See ülevaatus oli niii kuradi valus! Tõenäoliselt kõrgendatul häälel palusin tal koheselt käsi ära võtta, aga tema ütles midagi sellist, et kuidas ta minu arvates siis seda emakakaela katsuma peaks ja üleüldse, teda tuleb teietada!
Ma vist jäin teda kohkunult vahtima või ma ei tea mis juhtus. Tõenäoliselt sain uue tungi ja kaotasin kuulmisvõime, aga järgmine asi mida ma mäletan on see, et seisin püsti, ta oli ruumist läinud ja ma tundsin nii suurt hirmu ja ahastust, et ma ei osanud kuidagi seda kontrollidagi. Kuigi ma jumalat otseselt ei usu, siis mõttes palusin, et ta mind aitaks. Et keegigi mind aitaks või laseks mul lõpuks ometi lihtsalt rahus olla ja oma keha kuulata. Ma olin murdumise äärel.
Ma ei tea enam kui kaua läks aega või mis vahepeal toimus, aga lõpuks kuulsin, et keegi ütles, et vannivesi jooksma pandaks ja mu õlult langes justkui tuhat tonni kive. Niipea kui seda vee sulinat kuulsin, hakkasin vist uuesti paluma, et kas ma võin juba sisse minna… Nii nõme, et ma pean üldse paluma, anuma, luba küsima ja enda eest selles kõige haavatavamas seisundis võitlema!
Lõpuks viskasin kitli seljast ja hakkasin ise omal seda ülemist monitori maha võtma, sest too, mis näitas lapse südametööd ja olekut oli juba ammu ju maha libisenud. Alles jäänud monitor näitas vaid emaka kokkutõmbeid vist. Mees aga takistas mind ja küsis, et mida ma teen. Ja siis, saate aru, tüüp üritas mulle mansplainida millal mul tung on! Ütlesin, et mul hakkab tung ja et hakaku nüüd mudima aga see pani siis vastu, et vara veel ju – monitor ei näita veel kokkutõmmet. Ma mõtlesin, et ta teeb nalja, see ei ole reaalne. Ma olin valmis tal lihtsalt pea otsast hammustama. :D
Ma ei tea millal või kuidas, aga ühel hetkel sain ämmakalt loa vanni maanduda ja see oli nagu issandaõnnistus.
Ausõna, see kergendustunne ja rahulolu, mis mind haarasid – taevalik! Palusin veel ämmakal tuled hämaramaks lasta ja ta tegi seda, olgu ta hing õnnistatud! Mees ütles hiljem, et kell oli siis mingi viis läbi. Mida see täpsemalt siis tähendab, pole mul aimugi, aga suht puusalt pakun, et kell võis olla kuskil pool kuus.
Sain seal vannis vast minuti lebada, kui tundsin tungi tulemas ja ajasin end ruttu selili asendist käpuli. Kuna ma ei olnud varem sellises vannis sünnitanud, ei osanud ma kohe mugavat poosi leida ja jäin kuidagi imelikult keset vanni käpuli seisma. Mees õnneks siiski ulatus mu selga mudima. Surusin kõhtu vette ja hingasin…
Järgmise tungi ajaks sain juba kätte poosi millesse jäin terveks ülejäänud ajaks – jalatallad toetasin vanni välispoolsele küljele ja pea toetasin nurga poole, seal oli selline lai alus. Too vann oli nagu kolmnurk. Mees sai kenasti seljale ligi ja jätkas koguaeg mu silitamist ja masseerimist. Palusin tal oma käsi mitte ära võtta, et ma tunneksin, et ta on koguaeg minu juures. Ma ei suutnud taluda mõtet, et jään sinna hüäänide keskele üksi. Mitte, et ma oleksin peljanud, et ta võiks lihtsalt minema jalutada, aga tema puudutus oli kuidagi nii rahustav ja leevendav. Kui ta aga kasvõi korraks käed eemaldas, oli mul tunne, et olen hüljatud, üksi ja ohus.
Selleks hetkeks oli sünnitustuba tühi, olime vaid meie mehega kahekesi. Vesi vulises endiselt ja see kõlas nii rahustavalt. Lõpuks aga pidime selle kinni keerama, et vann üle ääre ajama ei hakkaks ja siis tundsin küll puudust rahulikust taustamuusikast, sest ma kuulsin koridorist inimeste jutumulinat ja see ei meeldinud mulle üldse. Ma oleksin soovinud ukse kinni tõmmata ja selle lukku keerata, et mitte keegi ei saaks mind enam puudutada ega häirida.
Katsusin kaugel lapse pea on. Tundsin seda oma sõrmede all, aga meie vahel oli veel õhuke kiht kudet, st avatust polnud kas üldse või oli see nii minimaalne, et ma ei tundnud seda. Või ei osanud tunda… See tõmbas korraks motivatsiooni maha, sest mul oli juba nii valus ja ma mõtlesin, et ma ei suuda enam seda taluda. Mõtlesin, et kui see varsti ei lõppe pean epiduraali küsima. Siis aga meenus, et mind oli just vaginaalselt käega vägistatud. Meenus, et kõik on mu oma peas kinni. Meenus, et ajal, mil mõtlen, et ma enam ei suuda, on lõpp tõenäoliselt lähedal, sest mulle ei anta rohkem kanda, kui ma kannatada suudan. Korrutasin endale, et kui ma rahunen, siis ma avanen ja praegune avatus ei ole üldse tähtis. Ma võin nullist kümneni ka tungi või paariga avaneda, kui vaid soovin. Rahune, lõdvestu, kõik on hästi, mul on turvaline, see koht on turvaline mu lapse sünniks…
Iga järgnev tung oli taaskord valusam ja intensiivsem. Ma olin lõpuks juba hullumise äärel ja hakkasin karjuma. Siis tuli sisse ämmakas ja ütles rahulikult, et Janeli, lõdvestu, ära karju, hinga – see aitab sind rohkem. Asusin seda kohe uuesti tegema ja see tõesti aitas. Seejärel ta lahkus taas ruumist.
Üritasin end kõigest väest kontrollida ja rahulikult hingata, aga vahepeal läks asi ikka käest ära ja ma karjusin, uu ja aa’tasin. See oli täiesti kehaväline kogemus. Mees meenutas mulle hingamist ja ma üritasin jälle reele saada.
Lõpuks tundsin taas pressieelset seisundit ja sosistasin mehele, et ärgu ta midagi öelgu, aga ma hakkan varsti pressima. Ta vist ehmus ja ütles, et me ei saa ju üksi last vastu võtta. Mul hakkas juba uus tung tulema, seega sisisesin vaid midagi sellist, et mina saan, tema rahunegu maha ja olgu vait – ma tean mida ma teen.
Tundsin kuidas tung pressiks üle läheb ja iga tung/pressiga laps allapoole liikus. Selliseid kahe asja vahepealseid asju oli mul vast kaks, max kolm, need sain üle hingata nii, et ma pressimise häält ei teinud. Lihtsalt hingasin teda allapoole.
Üritasin olla võimalikult hääletu, et jumala eest mind segama ei tuldaks jälle, aga lõpuks ei suutnud ma end tagasi hoida ja see ürgne pingutuse hääl tuli valjult mu huulte vahelt välja.
Olin oma kätt terve selle aja hoidnud oma jalgevahel, et tunneksin kuidas laps liigub. Esimese päris pressiga hakkas pea sündima ja ma tundsin lootekotti. Torkasin seda väga kergelt küünega ja see läks mu sõrme all katki nagu nätsumull. Selle sama pressiga sündis ka pea. Selle hetkega, mil ma pead välja pressisin, oli tuppa tulnud jumalteab kui palju rahvast, ämmakas tagus mulle käega selja peale ja hüüdis valjult ‘’Janeli, mida sa teed! Janeli, mida sa teed!’’ Mees siis kõrvalt ütles vist midagi sellist, et ‘’sünnitab, ei näe või’’ ja see tegi mulle millegipärast palju nalja, kuigi noh, naerda ma muidugi ei suutnud. :D
Ta tahtis, et ma end ringi pööraks, sest ta ei näinud midagi ja tal oli võimatu last vastu võtta. Aga olgem ausad, ma ei tahtnudki, et ta seda teeks. Ma ei tahtnud, et ükski võõras käsi puutuks mind või mu last. Kõik oli minu kontrolli all. Mul oli nii hea kui hea üldse endast teist inimest välja pressides olla saab ja ma ei tahtnud mitte kuhugi mujale poosi enam minna. Ma teadsin, et kohe ongi kõik ja ma ei pea enam iial siis seda agooniat taluma. Ma teen selle ära ja siis võitlen oma õiguste eest edasi. Ämmakas jätkas mu selja taga paanilise häälega räuskamist, aga ma karjusin vaid läbi pressi, et hoidke eemale ja ärge puudutage mind vms.
Teise pressiga, mis ei saanud esimesest kaugemal olla kui mõni sekund, sündis lapse ülakeha ja ma tundsin kohest kergendust. Umbes puusade kohal lõppes press ära ja ma tõmbasin ta ise sealt alates välja. Või õigem oleks öelda, et haarasin lapsest ja ta lihtsalt libises välja. Pressid kestsid kokku umbes kolm minutit. Mees vaatas üle mu parema õla kõike toimuvat pealt ja ütles kohe, et lapsel on nabanöör ümber kaela. Tema ütleb, et see oli ühe korra, minul on aga meeles kaks liigutust, et nagu oleksin seda ümber tema kaela ära kerinud kaks korda…
Laps oli sinine nagu mustikakisell, aga niipea kui nööri eemaldasin, hakkas ta värvi tagasi võtma. Keerasin end nüüd istuma ja hoidsin teda oma rinna vastus. Kuna ta ei nutnud, puhastasin suuga tema hingamisteid, kuni ta ikka natukene häält ka tegema hakkas. Kuigi seda ei olnud absoluutselt vaja, ta oli lihtsalt rahulik, temaga oli kõik hästi.
Ämmakas vist lihtsalt vahtis suu ammuli kõrval ja korrutas, et mida ma nüüd küll tegin.
Enne kui nende negatiivsuse ja paanika laine minuni jõudis, ütlesin valju häälega, naeratus suul, et ärgu nad mulle palun praegu mitte midagi negatiivset öelgu, minu ja lapsega on kõik korras!
Selle peale kostis ämmakas, et aga ei ole ju korras… ma ei tea mida see tähendas või mis tal korras ei olnud, aga mina olin omadega mäel! Ma olin ja olen enda üle niii uhke!
Laps oli vast pool minutit väljas olnud, kui naistearst mind vannist välja käsutama hakkas, sest ‘’platsentat me vannis ei sünnita!’’. Mõtlesin, et nojah, mis siis ikka, haarasin lapsest tugevalt kinni, ajasin end püsti ja vannist välja ning kõndisin voodini. Tundsin emakas jubedat raskustunnet ja ebameeldivat valu… Kõndimise ajal nägin arsti käes süstalt ja ta tahtis mulle kohe oksütotsiini süsti kannikasse ära surada, aga ma ütlesin, et ei soovi seda. Arst oli ilmselgelt häiritud mu vastusest ja ütles, et aga kui sul tekib verejooks, siis me enam ei küsi ja lihtsalt teeme! Vastasin siis rahulikult ja naeratades, et jah, palun, tehke – teeme asju siis, kui nende jaoks tekib vajadus.
Voodi oli endiselt natukene kõrge, sest nad olid selle mulle enne ülespoole lasknud, et mul oleks mugavam tungide ajal sinna peale toetuda. Ronisin ikkagi kuidagi sinna üles ja ajasin jalad laiali, et nad saaksid toimuvast ülevaate. Ämmakas tahtis nabanööri klammerdama hakata, aga ma takistasin teda, et ei pane te mul siin mingeid klambreid praegu peale. Palusin, et kas saaks äkki voodi peatsit ülespoole, et ma saaksin lapse rinnale panna, aga seda palvet nad ei täitnud, sest neil olevat vaja näha…
Ma ei tea kuidas see peatsi tsipakene ülespoole laskmine jalgevahel nähtavust vähendab, aga okei… Teoreetiliselt peaks ettepoole veidi kaldus poos rohkem aitama platsental sündida, kui lapiti selili maas lamamine, aga noh, ma olen seda ka vaid kaks korda enne teinud, seega mida ma ikka tean. Ise ma igatahes tundsin, et tahaksin olla natukenegi rohkem istuvas asendis, mitte lapiti selili maas nagu lutsukivi.
Mu õnnehormoon tulvas täiega, ma ei suutnud naeratamist lõpetada ja vadistasin kõigi ruumis olijatega nagu varblane, olenemata sellest, et keegi ei vaadanud minu poolegi ega vaevunud mulle vastama. Vabandasin oma käitumise pärast, üritasin seletada oma nägemusi ja põhimõtteid, aga kõik see peegeldus vaid mulle tagasi nende negatiivse hoiaku pealt.
Jah, ma saan aru, et ma ei olnud kerge sünnitaja, et mul olid mingid omad soovid ja põhimõtted, aga nagu ma ka vabandades ütlesin, siis kuigi ma austan arstide tööd, tahtsin ma vaid oma keha kuulata.
Kõik, mida mul vaja oleks olnud, oli leebe hääl ja natukene mõistmist. Olete te näinud, et mõni imetaja läheks meelega poegima oma vaenlase või mõne ohu nina alla? Ikka otsitakse kõige vaiksem ja ohutum koht.
Too naistearst ei vaadanud mulle kordagi silmagi, ei sünnituse ajal ega ka hiljem! Ma tundsin, et ma olen tema jaoks mingi kõnts. Aga selleks hetkeks oli mul juba tegelikult suva nii temast kui ka tema arvamusest. Mul oli laps käes, jess!
Kuidagi sain ikka selili olekus ka selle platsenta ‘’lõpuks’’ (vb mõni minut peale voodile heitmist) välja punnitatud. Seejärel küsiti luba nabanöörist mingi proovi jaoks vere võtmiseks, öeldi, et see ei ole valus meile kummalegi. Lubasin võtta, sest mõtlesin, et seda võetakse ilmselt nõelaga vms. Paitasin ja imetlesin sel ajal aina oma beebit ja mõtlesin kui vinge mutt ma ikka tegelikult olen…
Järsku aga vajutas naistearst mulle julmalt kõhule, ütles, et oii näe, verejooks, peame ikka selle süsti ära tegema ja surus süstla mulle kintsu sisse.
See süst on kunstlik hormoon, mis peaks aitama emakal kokku tõmmata. Selle tegemine on jube kibe. Aga ausalt öeldes oli mul suva – mul oli beebi süles, see oli kõik mis luges… Samas nüüd mõtlen, et oleks mul lastud laps rinnale panna, oleks emakas ehk loomulikul teel hakanud korralikumalt kokku tõmbuma… Lisaks pandi mulle mingi küünal, mis pidi samuti emakal aitama kokku tõmmata. Korralik anaal reip, ütlen ma selle kohta vaid.
Peale seda hakati mind õmblema. Ütles küll, et midagi hullu ei ole, aga natukene võiks kokku tõmmata. Kui ma endale sünnitust visualiseerisin, siis lootsin ma tegelikult väga, et sel korral suudan sünnitada ilma karjumiseta ja ka ilma rebenditeta, aga kuna laps tuli nagu kahurikuul ja ma ikkagi karjusin end vist pingesse, sest keegi tagus ju mulle rusikatega selga, sain nõelutud nagu vatitekk. Küsisin küll tuimestust aga ma ei tea kas ta siis ei teinud või see ei mõjunud, aga ma tundsin iga pistet ja seda kuidas niit läbi mu õrna naha vuhises, kui ta nõela ülespoole sikutas. Ja vot see oli sünnituse ainus aeg kus ma reaalselt vandusin. :D
Kui ma olin kokku lapitud, jäeti meid kolmekesi ja ma sain lõpuks küljele keerata ning lapse rinnale panna. Koheselt tundsin ka emaka kokkutõmbeid. Last küljele sättides avastasin aga midagi jahmatavat – nabanöör oli läbi lõigatud!
Mitte keegi ei küsinud meie käest kas soovime seda ise teha, nad olid lihtsalt nahhaalselt selle puruks lõiganud!
Ma olin ikka väga jahmunud, pettunud ja kuri. Minu jaoks on see oluline osa. Mis õigusega nad seda tegid? Täiesti arusaamatu ja vastuvõetamatu.
Nabanööri lõikamine on minu jaoks lapse ja ema vahelise füüsilise sideme katkestamine, sa eraldad lapse ema küljest lõplikult ja see on püha… Meile ei osatud mitte ühtegi normaalset, rahuldavat seletust anda sellele olukorrale. Öeldi vaid, et see on automaatne liigutus, kui nad seda verd võtsid sealt nabanöörist (nii palju siis süstlast!) ja lihtsalt läks nii. Nagu… vau. Lihtsalt vau. Ma olin sõnatu.
Mõne aja pärast tuli ämmakas tagasi ning mees tõstis last kaalumisel ja mõõtmisel, kuni mina porgandpaljana neid voodist kullipilgul jälgisin. Jumal teab mis veel ära lõigatakse või sisse suratakse…
Peale seda hakkasime palatisse sättima. Mind pesti natukene märja kindaga ja sain selga puhta kitli ning jalga need võrratud täiskasvanute mähkmed. Ja siis saabusid lõpuks ka vappevärinad! Ma reaalselt värisesin nii, et hambad plagisesid. Mul polnud üldse külm, aga keha täiega vappus. Värisedes istusin ratastooli, mis mulle kohale veeratatud oli, sain lapse sülle ja sõitsime palatisse. Saabus rahu.
Kuna me siiski otsustasime, et mees läheb koju laste juurde tagasi, jäin beebiga palatisse üksinda. Seal on vähemalt see hea, et kõik palatid on üksikud. Isegi kui sa perepalatit ei võta, olete oma beebiga kahekesi. Pakkisin poisi tekkide seest lahti ja võtsin enda palja rinna vastu nahk-naha kontakti tagasi. Mind valdas sõnuseletamatult võimas tunne – tehtud! Uskumatu, aga tehtud!
Nõnda saabus siia ilma 03.veebruaril 2021, kell 18.08 meie pesamuna, kes kaalus 3895g ja oli 52cm pikk. Aktiivne osa sünnitusest kestis umbes kolm tundi ja rasedusnädalaid oli mul 39+2 (arstide arvutuste järgi 39+4).
Mainin veel, et hiljem selles haiglas mitmeid ja mitmeid päevi veetes, veendusin, et mul lihtsalt vedas väga viltu ja ma sain enda sünnitusele kogu sünnitusosakonna kõige tõredama arsti ja ämmaka. Absoluutselt kõik teised töötajad, kellega hiljem kokku puutusin, olid täiesti võrratud, hoolivad ja südamlikud. Peale sünnitust olin haiglas 48h ning kuna mul tekkis mõni päev hiljem ränk emakapõletik, olin veel 6p haiglas.
Pilt erakogust.
Comments