Sünnitasin juuni alguses Tallinnas, kui isad olid just jälle sünnituse juurde lubatud, kuid mitte veel perepalatisse. Sünnitus oli kiire ja kerge ning hoolikalt valitud eraämmaemand väga tore ja abivalmis. Keeruliseks läks olukord aga sünnitusjärgses osakonnas, kui eraämmaemanda teenus lõppes ja mees koju saadeti.
Vaimselt jõudis mulle alles seal kohale, mida uus elukorraldus tähendab: vastutus uue elus hinge eest, kes 110% sõltub minust. Juba üksi see tekitas stressi.
Nutsin sealsed päevad palju ilma põhjuseta - vaatasin last ja pisarad voolasid ojadena. Tundsin ennast tühja ja üksikuna. Ja igakord hirmununa, kui beebit värisevate kätega tõstsin, et ega ma teda liiga tugevalt ei katsu või kuidas teda ikka õige tõsta on.
Sünnitus oli küll lihtne, aga väike printsess otsustas tulla käsi ees suhteliselt kiiresti, seega sain palju õmbluseid. Kuna olen ka pikka kasvu siis sünnituse vastu võtnud ämmaemand hoiatas ka, et mul võib pea pikalt ringi käia.
Olin küll lugenud raseduse ajal mõne raamatu sünnituse ja beebi hooldamise kohta, kuna ma pole aga kunagi laste inimene olnud ja varem beebit vaid kaugelt ehk paar korda elus näinud, siis palusin, et mulle näidatakse elementaarsed asjad sünnitusmajas beebi hooldamisest.
Seda tuldi tegema tund peale seda kui jõudsin palatisse, kui ütlesin, et mul pea käib ringi siis öeldi et ok, me teeme siis praegu ise ära. Õhtul küsisin ise valveämmaemandalt, et mulle uuesti näidataks. Aga pea oli uimane ja kõiki asju ei suutnud ka siis haarata ja meelde jätta. Kui järgmine hommik uuesti küsisin, et mulle näidataks, kuidas beebit pidid hoidma kui naba pesta, siis nähvati, et me oleme teile juba 2x näidanud, et tuletage palun meelde.
Keeruline oli meil ka alguses söömisega. Ämmaemanda juuresolekul laps sõi esinduslikult, aga hetk hiljem lasi rinnast lahti ja hakkas nutma ja siis oli teda juba keeruline õige võttega rinnale saada.. Alles hiljem saadi aru, et lapsel on nina kinni ja ta ei saa söömise ajal hästi hingata.
Seni kuulsin aga lauseid: “Ta nutab näljast, miks te teda ei toida?” ja “Ärge pigistage teda!”.
Kui päeval magasin, toodi toit palatisse ja pandi kõige kaugema laua peale. Toiduni või veeklaasini jõudmine võttis aega mitu head tundi, sest pea käis ringi terve esimese päeva ja võtsin mitu korda hoogu, et nendeni jõuda ja mitte vahepeal kokku vajuda.
Samuti sain ette heiteid, et miks beebit sülle ei võta. Kuna ma istuda ei saanud ja poollamavas asendis beebit tõsta ei suutnud ega julgenud, pidin beebi sülle võtmiseks alati püsti tõusma, aga kui pea ringi käib, siis ei julgenud teda ka siis sülle võtta.
Proovisin siis nii, et jätsin beebi keset voodit ja liigutasin ise end ühele poole ja teisele poole beebit. Aga see suur voodi vajus keskelt lihtsalt laiali, hea, et beebi sinna vahele ei kukkunud.
Sain sellest esimesest päevast omale vist saamatu ja hoolimatu sildi külge personali silmis.
Sest etteheiteid beebi mitte kaisutamise ja mitte toitmise kohta kuulsin kogu haiglas oldud aja. Lõpuks ei tahtnudki enam neilt abi küsida, sest tundsin, et sealt oleks kohe etteheide tulnud. Pusisin üksinda palatis ja nutsin, kui seda nähti kuulsin teistpidid:“Mida siin nutta on?”.
Igatsesin meest ja kodu. Viimasel päevalgi suutsid valveämmaemandad üksteisele risti vastupidist juttu rääkides mind jälle nutma ajada. Samuti lastearst, kes rääkis ka risti vastupidist valves olnud ämmaemanda jutule.
Lõpuks ei tahetud mind sealt välja lasta, kuna tundusin neile saamatu ja ebastabiilne. Suure lubaduse peale minna nõustamisele ja koju jõudes ema või ämma appi kutsuda, lasti lõpuks siiski välja. Tundsin, et mida kauem ma seal olen, seda rohkem liimist lahti lähen.
Kogu lahendus oleks olnud selles, kui mees oleks saanud juures olla, last sülle tõsta, rahustada teda, toitu ulatada, veeklaasi ulatada ja personaliga suhelda.
Et keegi oleks aidanud ja toetanud, sest personal seda ei teinud. Usun, et seal oldud aeg ja nende suhtumine kindlasti süvendasid mu sünnitusjärgse depressiooni teket. Sest olen alati olnud selline inimene, keda tahes tahtmata väliskeskkond suuresti mõjutab.
Praegu tagant järele seda kirja pannes ei tundugi asi väga hull. Aga veel pikalt hakkasin igakord nutma kui kellelegi haiglas oldud ajast rääkisin.
Pilt on illustratiivne.
Comments