Lugu sai alguse 16.04, kui läksin haiglasse juba kolmas kord esilekutsumisele. Arstid ennustasid väga suurt last ning ei tahetud, et väga palju üle kannan, kuigi oli juba nädal ja kolm päeva üle.
Neljapäeva hilisõhtul otsustati järgmisel päeval teha siiski keisrilõige, kuna polnud märke, et sünnitus ise algaks.
Reede hommikul viidi mind operatsioonituppa. Sel hetkel oli endal pabin väga suur ning keha vappus kontrollimatult. Elukaaslasega sain teha viimase kõne veel ning siis jäi tema ootama.
Keiser tehti üldnarkoosis. Üles ärkasin juba seal samas opitoas.
Kui küsisin ümbritsevatelt õdedelt, et kus mu beebi on, kuidas tal on, kas kõik hästi, siis tulid väga ebamäärased vastused.
Keegi nagu ei teadnud midagi otseselt öelda mulle. Olles ise narkoosist toibumas oli päris suur hirm, et kas beebiga on kõik korras ning kus ta üldse on.
Palatisse jõudes toodi ka veidi aja pärast sisse mähitud beebi mu juurde. Küsides, palju ta kaalus või kuidas kõik läks, ei osanud mulle keegi täpseid vastuseid anda. Hiljem tuli arst, kes kinnitas, et kõik läks hästi.
Kuna keiser tehti üldnarkoosis reede hommikul, siis voodist välja mind ei lubatud kuni laupäeva lõunani, võisin ainult külge pöörata. See tähendas seda, et vajasin väga palju ämmaemandate abi lapsega tegelemisel, ise saingi ainult rinda lapsele pakkuda.
Õhtusesse vahetusse tuli aga väga ebameeldiv ämmaemand.
Kuna mul oli esmakordne kogemus, siis ei olnud ka oskusi, kuidas saada laps rinnale. Mitmel korral lihtsalt jõuga pigistas ta mu rinnanibusid ja surus beebile kurku. See oli väga valus ja üritasin pigem ise hakkama saada, kui veel lisaks abi paluda. Öeldi ka, et piima ei pruugi tekkida keisri pärast enne viiendat päeva, mis lisas veelgi rohkem stressi peale.
Kohe hakati andma ka kunsttoitu, sest nende sõnul ei saanud beebi minu käest üldse süüa. Järgmisena öeldi mulle, et mu nibud on üldse lapse suu jaoks liiga suured ja sellepärast ei saa ta ka minu käest süüa.
Terve reede öö vastu laupäeva beebi vahelduva eduga nuttis. Ämmaemand pidi käima sülle võtmas ning mähkmeid vahetamas. Tema jaoks oli see väga ebameeldiv.
Ämmaemand oli närvis ja nähvas iga kord kui jälle oli vaja minu palatisse tulla.
Kui lapsele kunsttoitu andis, viis ta beebi palatist endaga kaasa. Kuna ka minu beebi otsustas palju kakada siis sain nii mina kui laps nähvata selle eest, sest see oli ju keset ööd, tema oleks tahtnud pikutada. Pannes lapse mu kõrvale magama, tahtsin ta endale lähemale võtta ning käest hoida, aga ka selle peale sain pragada, et alati ei pea näppima.
Oli juba paar tundi vaikus olnud, kui mul külg juba suri ning laps kakas end täis, aga keegi ei tulnud. Ka ei olnud selles perepalati toas hädanuppu, et abi kutsuda. Seega otsustasin helistada valvetelefonile. Tuppa saabus tige ämmaemand, kes haaras äkiliselt jälle beebi ning omaette närvitses, et miks on vaja nii palju kakada.
Mul oli nii halb vaadata, kuidas närviline ja pahur inimene minu väikese beebiga tegeleb nagu see oleks maalima kõige vastikum tegevus.
Lugesin minuteid, et hommik tuleks kiiremini ning uus vahetus peale. See sama ämmaemand käis veel hommikul enne ära minekut minu juures ja surus nibu beebile suhu. Sel hetkel ma olin täiesti ahastuses, et kas imetamine ongi nii raske ja valus.
Õnneks sain laupäeva lõunast liikuma ning tegin kõik asjad ise. Sellest hetkest alates nägin ka ämmaemandaid väga vähe. Käidi ainult vajalikke protseduure tegemas. Mingit abi imetamise jaoks ei saanud mitte üheltki ämmaemandalt, andku ma aga kunsttoitu ja kõik. Kui küsisin jälle abi siis visati pilk peale ja öeldi, et tiss pole õigesti suuski ning kõnniti minema.
Ma olin täiesti üksi oma pisikese beebiga, mitte mingit toetust ega abi inimestelt, kes peaksid seda pakkuma.
Ma olin täiesti ahastuses, enamus ajast nutsin ning ootasin koju saamist. Muidugi ei saa sinna patta panna kõiki ämmaemandaid, kes sel ajal tööl olid. Paar üksikut olid väga sõbralikud, kuid imetamise abistamise asemel pakuti siiski jälle kunsttoitu. Veidi kummaline oli ka see, et arstid ja ämmaemandad olid eriarvamusel kunsttoidust.
Pühapäeval tuli mind vaatama arst, kes imestas, et miks ma seda lisa üldse annan. Ta soovitas ise hakata rindasid stimuleerima, et tekiks piima. Otsisin ise abi nii internetist, sõbrannadelt kui ka imetamisnõustajalt, kes tuli õnneks esmaspäeval juba haiglasse abistama.
Imetamisnõustaja lükkas ümber kõik väited, mida olin eelnevatel päevadel kuulnud imetamise kohta ja näitas ette võtted, kuidas laps rinnale õigesti ja valutult saada. See toimis!
Olin haiglas kokku 4 päeva ja see tundus nagu igavik. Oleks olnud vaid elukaaslane mu kõrval sel hetkel. Siiani on mul väga suured süümepiinad oma beebi ees, et ta sellist kohtlemist ja negatiivsust pidi kogema, et tema esmane kokkupuude oli võõraste inimestega. Isegi kui tema seda ei mäleta, siis mina mäletan, minu jaoks oli see väga valus. See tegi hingele haiget, mis paneb sügavalt mõtlema, kas julgen sünnitada teist last. See on nii kurb, sest olen alati unistanud suurest perest.
Pilt on illustratiivne.
Comments