Sünnitasin oma esimese lapse 29-aastaselt. Sünnitus oli pikk ja raske ning sai alguse esmaspäeva õhtupoolikul, kui mul hakkasid nirisema veed. Kuna olin kahe minuti kaugusel sünnitusmajast, sõitsin sealt läbi ning mulle öeldi minna koju tuhusid ootama ning tulla tagasi kas tuhudega või siis, kui veed muudavad värvi.
Sama päeva öösel muutusid veed kollaseks ning sõitsime abikaasaga öösel kell 2 sünnitusmajja. Tuhusid aga ei tulnud ega tulnud. Sain sünnituse esilekutsumiseks tablette, need ei mõjunud. Järgmiseks pandi kanüül ja lapse pea külge andur südametegevuse mõõtmiseks. Sain liikuda vaid mõned sammud, kuna igalt poolt tulid juhtmed. Tuhusid aga ei tulnud ega tulnud. Vete tulekust oli juba möödunud 24 tundi ja lõpuks hakkasid rohud mõjuma, tuhude valu oli meeletu ja võttis silme eest mustaks. Valuvaigistitest loobusin, olin selle otsuse teinud ammu enne sünnitust ega soovinud sellest taganeda.
Peale tundidepikkust piinlemist oli avatus ikkagi ainult 6 sentimeetrit, kuid kuna lapse südametöö hakkas halvenema, kästi hakata pressima. Laps aga ei soovinud mitte kuidagi välja tulla, kell oli juba üheksa õhtul. Kuna lapse südametöö oli kõige stabiilsem kui lamasin selili, pidin pressima selles ebaloomulikus asendis. Laps aga ei tulnud ega tulnud. Lõpuks küsiti luba vaakumiks, edasi oli kõik nagu udus, üks ämmaemand surus mu ribide juurest last allapoole, samal ajal teine tõmbas vaakumiga ja abikaasa ütles ekraani järgi, millal pressima pean. Valu oli konstantselt nii meeletu, et ma ei saanud enam aru, millal on tuhu ja millal puhkepaus. Ämmaemand ütles, et kui kolmanda pressiga koos vaakumiga laps välja ei tule, tuleb ta tagasi lükata ja teha erakorraline keiser. Õnneks kolmanda tuhuga tuli laps siiski välja.
Meie palati ukse taga ootas juba meeskond, valmis olid pandud elustamisaparaadid nii mulle kui mu lapsele, õnneks neid vaja ei läinud, napilt aga olime pääsenud. Teisipäeval kell 22:04 tuli ilmale minu armas esimene laps. Sügav kummardus nendele professionaalsetele ämmaemandatele, kelle võtted tundusid mu abikaasale küll üsna ekstreemsed, kuid nagu näha, tõhusad.
Meie eelmise vahetuse ämmaemand oli jäänud peale oma tööpäeva lõppu meie palatisse, kuna oli meie pärast mures. Ta seisis palati nurgas ja nuttis kõike seda pealt vaadates, lõpuks käsutati ta üsna karmi ütlusega minema :) Sellele järgi mõeldes olen õnnelik, et tema vahetus lõppes enne kui action'iks läks.
Ilmselt kõigest sellest stressist oli laps väga väsinud ning esimese ööpäeva magas praktiliselt kogu ulatuses maha. Ma ei suutnud teda piisavalt üles äratada, et toita. Ise olin üsna rahulik, mõeldes, et küll ta ärkab kui tal kõht tühjaks läheb. Tööl olnud ämmaemand oli aga hoopis teisel arvamusel. Ta käis minuga pidevalt riidelmas, et ma näljutan oma last ja piinan teda. Käskis mul teda üles äratada masseerides ja mähet vahetades, kuid mitte miski ei äratanud teda piisavalt üles, et ta hakkaks sööma. Lõpuks sammusin ämmaemanda juurde ja palusin tal siis ise laps üles äratada, ka temal see ei õnnestunud, mille peale sain taaskord väga ebameeldiva kommentaari, et eks ma ise tean, mis ma oma lapsega teen. Õnneks oli mu sõbranna elanud läbi sarnase kogemuse ning lohutas mind ja kinnitas, et küll laps ise ärkab kui tal kõht tühjaks läheb. Nii läkski, peale terve ööpäeva magamist ärkas ta ise ja edasi läks söömine juba ladusalt.
Armsad emad, usaldage oma sisetunnet, loodus on sättinud asjad nii, et just teie teate kõige paremini, mis on teie lapse jaoks see õige, ärge laske ennast ilma asjata hirmutada. Olukordi on loomulikult erinevaid, kuid ka sünnitusjärgne kaalulangus on lapsel täiesti normaalne nähtus, sellest ei tasu sattuda paanikasse. Ma kindlasti ei taha öelda, et ämmaemandad soovivad sünnitajatele nõu andes halba, kuid kui need soovitused on vastuolus teie sisetundega, kaaluge oma otsuseid täie tõsidusega, nendest võib oleneda nii mõndagi!
Pilt on illustreeriv.