Oma nelja lapsega olen saanud sünnitusel väga erinevaid kogemusi. Kõige halvemad kogemused on siiski sünnitusjärgses osakonnas. Nii Pelgulinna kui ka ITK omades, olen mõlemas sünnitanud.
Sünnitusosakondades oli kõik korras ja personal oli väga meeldiv, aga sünnitusjärgne osakond on meeldivast kaugel. Kogemused minul siis Pelgu ja ITK sünnitusjärgsetest 10 aasta lõikes.
Iga töötaja tuleb sinu juurde erineva jutuga. Hakkad tegema ühe töötaja soovituste järgi, siis järgmine tuleb ja õiendab, mida sa teed ja räägib siis oma versiooni sellest, kuidas asi käima peab. Ja kui see teine töötaja siis tagasi tuleb ja hakkab õiendama, miks ma ei tee nagu tema ütles...
Tekitatakse pidevalt emas süütunnet, ühtki nõu ei anta, ainult kriitikat saab.
Põhimõtteliselt kui enne oli värske ema meeleseisundiga kõik korras, siis sünnitusjärgses hakkad väga ruttu tundma, et oled saamatu ja halb ema ja ei saa mitte millegagi hakkama. Oma arvamuse avaldamine on ka väga taunitav, siis vaadatakse üldse nagu kurjategijat, kuna medpersonal ju alati teab paremini kui ema ise.
See on siis lühikokkuvõte kõikidest sünnituskogemustest.
Kõige alandavam oli, kui mind süüdistati minu esimese lapse näljutamises, kuna mul esimesel päeval peale lapse sündi ei olnud veel peale ternespiima midagi, praktiliselt topiti mulle see pudel kätte ja ähvardati, et kui ma ei anna lisa siis nad panevad ta tilgutite alla. Sealjuures ei olnud lapsel häda midagi. Väga pikalt ülekantud, kakas peale sünnitust ohtralt mekooniumi ja ilmselt selle tõttu siis kaalulangus oli suurem, aga nemad ju vaatavad ainult numbreid... Mainin ka selle ära, et enamvähem kõik aeg, kui laps ei olnud mul rinna otsas, pumpasin ma piima välja ja andsin seda pudelist. No niipalju kui mul seda ternest üldse tuli esimesel päeval. Tegelikult ei pea laps esimesel päeval üldse suuri koguseid sööma, aga töötajad arvasid, et peab... Olin megakurnatud, andsin oma parima, aga ei saanud ühtegi sooja sõna, olin nagu tüliks. Ja kui mu laps peale tuberkuloosisüsti nuttis mitu tundi, siis tuldi närviliselt küsima, et mis mu lapsel viga on, et ta niimoodi karjub, tehke midagi.
Ja siis veel üks asi, mis küll ei tekitanud traumat, aga oli lihtsalt ebameeldiv: mentaliteet on, et kui laps magab, siis tullakse võetakse lihtsalt üles, kuna on vaja mingit protseduuri teha, sealjuures mitte keegi ei räägi kunagi, mis kell need protseduurid on. Pidevalt pläraki uks lahti, keegi tuleb, teeb midagi, kõmm uks kinni tagasi. Teadmatus, millal midagi tehakse, on väga väsitav. Eriti närvi ajab see siis, kui laps just magama on jäänud ja endal ka silm kinni vajub peale pikka magamatuse perioodi.
Puhkuse sisuline puudumine pärast sellist ränka kogemust nagu sünnitus iseenesest juba on + töötajate halvustav suhtumine peaaegu murdsid minu ja ma olen isegi tegelikult emotsionaalselt väga tugev inimene.
Pilt on illustratiivne.