Meie lugu hakkas 12 märts 2020 öösel 1.45 kui valude pärast ärkasin. Tundsin, et kõht hakkaks justkui lahti minema ja vaja vetsu minna ning selg teeb haiget. Vetsus ära käies valu ei taandunud ja tavapärasest seljavalust oli seekord midagi teistmoodi. Käisin kuuma dušši all ja valud läksid tugevamaks. Istusin allkorrusel köögis, vaatasin kella ning andsin endale aega. Kui lähevad valud üle, siis ei aja meest üles, kuid 2.30 käisin mehele ütlemas, et ta võib endale kohvi tegema tulla, meil on minek.
Sõit algas Rakvere haiglasse 04.00 ning selleks ajaks olime teinud erinevaid harjutusi, et beebi saaks veel paremini paika sättida ennast ning tuhud käisid üsna regulaarselt. Mees ütles haiglasse jõudes, et autos oli iga 2 min tagant tuhud olnud. Mina seda ei jälginud, üritasin nendega toime tulla. Haiglas pandi meid cov19 ootepalatisse KTG alla testi tulemust ootama, kus käis meie eest hoolitsemas üks ääremiselt armas ämmaemand. Tema oli ka spetsialiseerunud imetamisnõustaja. Perepalateid polnud saada aga ta rahustas meid ja ütles, et sebib meile ema-lapse palati :).
Kuna ta vahetus sai hommikul läbi, siis rohkem me ei kohtunud paar päeva. Tund hiljem saime sünnituspalatisse. Sünnitegevus ei tahtnud kuidagi alata. Valutasin 6h haiglas lisaks ja avatus oli 2cm. Arst käis kontrollimas, arutlesime, et kui tunni pärast muutusi pole, siis palun looteveed lahti teha. Seni maani oligi kõik hästi. Tuhud läksid veidi tugevamaks aga ei midagi hullu.
Kui arst tagasi tuli, oli seis sama ja otsustasime kiirendada asja kulgu. Arst ja ämmaemand olid väga armsad ja abivalmid ning rahustasid, et nüüd läheb aega, 1 cm tunnis umbes. Nii aga ei läinud. Kohe peale veede ära tulemist hakkasid väga tugevad tuhud minutilise vahega. Läksin mehega dušši alla valusi leevendama kui üks hetk ma lihtsalt röökisin valust. Nutsin ja karjusin ning palusin mehel keegi kutsuda ja epiduraal teha. Siinkohal oli mul sünniplaani kirjutatud, et ma ei soovi mingeid süste aga võite ette kujutada, milline valu mind järsku tabas. Tagant järgi mõeldes olid juba need ilmselt pressid ja kuna mina sellest aru ei saanud, keha oli segaduses, siis valud oli täiesti talumatud. Tundsin, kuidas silme eest hakkab mustaks minema. Ämmaemand tuli palatisse ning mina välja minnes vajusin valudega voodi ees kokku.
Sünnitus kulges hästi, kuid olin täiesti katki rebenenud just nimelt seetõttu, et emakas väike (ämmaemand nii ütles hiljem kokku õmblemisel) ning beebil oli kiire tulla peale veede avanemist. Vähem kui tunni ajaga tekkis avatust 2lt cm 8le cm. Mind õmmeldi narkoosi all. Kõik oli katki välja arvatud pepu.
Esimene öö haiglas ärkasin vappevaludega, voodist püsti ei tõusnud, mees jooksis valuvaigisteid mulle tooma. Nutsin koos beebiga, kes hoidis meid üleval mitu ööd. Kuna oleme esmavanemad, ei osanud me mitte midagi teha ega arvata, mis viga on. Kui rinnale beebi õnnestus saada, siis peale tissitamist magas pool tundi ja siis röökis edasi. Mina olin selleks ajaks ca 48h magamata, silmad paistes ja sinised. Ega meeski väga palju magada saanud. Mõlemad olime kurnatud ja ahastuses miks meie beebi niimoodi nutab.
Tuli teise vahetuse ämmaemand meid vaatama ja sealt algas minu trauma, ilmselt ka beebi. Olles ise terapeut, olen näinud lisaks enda kogemusele, kus beebi salvestab kõik temaga toimuva ka juba enne sündi. Seega haiglas juhtunu on minu jaoks põhjus miks mu beebi ei ole rinnalaps. Teise vahetuse ämmaemand oli vanakoolitädi, kes tiris julmalt mu valusa nibu beebile kurku toppimiseks enda sõrmede vahele ja muudkui surus seda röökivale titale kurku. Teine öökis. Mina nutsin ja sain pahandada mida ma ulun. Tahtsin talle virutada, aga mingil põhjusel ei suutnud ma isegi ühtegi sõna oma lapse kaitseks öelda. Ta andis mulle väga selgelt mõista, et mina olen süüdi kui laps ei söö ja rinnale ei saa. Teen valesti.
Kui meid vastuvõtnud ämmaemand tagasi tööle tuli, aitas ta meid imetamisvõtetega, rahustas ja rääkis, et tolle kurja ämmaka võtted ei ole võibolla kõige paremad ja nii tuligi mul jälle ümber õppida beebit rinnale saama. Mina olin selleks hetkeks liimist nii lahti, et ainult nutsin. Loomulikult beebi ka. Tegime kaaluteste kui laps rinnal oli, kas ta võtab juurde, kuid võttis alla hoopis. Tegin nii nagu mulle õpetati, alati enne pudelit rinnale ja siis lisatoit, sest peale rinda jäi beebi röökima.
Tänaseks päevaks on mu beebi ainult pudeli peal, minu rinnast keeldub ja ma ei suuda teda sundida ka. Minu jaoks on olnud see pea 3 nädalat igapäevaseid pisaraid, enesesüüdistamist ja alavääristamist ning mitte nautimist oma väiksest ilmaimet. Praegu suudan juba leppida sellega ning saan aru, et rinnapiim ei kaalu üle minu vaimset tervist. Olen saanud erinevatelt emadelt nende rinnapiima lisaks minu antud piimale, seega tunnen, et beebil on kõik hästi. Ta on palju rõõmsam kui mina olen rahulik. Kosub hästi. Mäletama aga jään seda ühte tõrvatilka meepotis eluks ajaks. Selle ämmaemanda pilku ja hääletooni, kuidas ta minusse suhtus. Kurb. Õnneks ülejäänud personal oli nii toetav ja armas, et iga kell läheksin sinna tagasi sünnitama, nüüd olles teadlikum. Enam ei laseks nii liiga teha ja olen veendunud, et järgmise lapsega saan hakkama ka rinnaga toimisega.
Pilt on illustratiivne.
Comments