Ma sünnitasin 2004. aastal Tartu sünnitusmajas ning laps oli 4,1 kg ja seda ei suudetud eelnevalt tuvastada (kõht oli väike).
Küsisin vanni, et vees oleks kergem sünnitada, kuid mulle öeldi, et sünnitus algab kohe, et ei jõua vanni ette valmistada. Pidin sünnitama ilma vannita.
Sünnitus kestis 3,5 h. Kuna laps oli suur, siis rebenes minu eriti tugev ja paks hüümen (see oluline elastne riba tupe ääres) ja arst, kes tegi paar väikest õmblust seespool, aga hüümenit kokku ei õmmelnud ja isegi ei kommenteerinud seda (et on rebenenud, et on tekkinud lahtised naharibad).
Koju jõudes märkasin, et midagi ripub mul seal, kus ei tohiks midagi rippuda - kaks nahariba, üks pikem, teine lühem (purunenud hüümen) rippusid mu jalgade vahelt alla. Panin aja naistearstile ja sealt sain oma elu kõige hullema kogemuse. Arst ja med. õde mõlemad väitsid, et see on OK, proovisid mind veenda, et osadel naistel on palju hullem peale sünnitust, et ma peaksin rahul olema, ja nad saatsid mu sealt ära, tegemata midagi nende 2 rippuva nahariba osas. Nad ei pakkunud mingit lahendust. Lahkusin sealt pisarates. Vaatasin end kodus nagu mingit Quasimodot peeglist. Ja olin äärmiselt pettunud ja kurb, et mind jäeti abita - ma ei kavatsenud oma edasise elu elada kahe rippuva naharibaga jalgevahel!
Nr 1. See nägi kole välja ja nr 2. Mu tupe ava oli nüüd avar nagu rongitunnel.
Hiljem pöördusin erakliinikusse ja sain selle asja korda, kuid minu kogemus meie riikliku ravisüsteemiga oli äärmiselt ebameeldiv ja ebausaldusväärne. Ma arvan, et need arstid tegid kolmes kohas vea:
1. Mind ei viidud vanni sünnitama, kuigi oleks jõudnud.
2. Sünnitusarst oleks pidanud midagi ette võtma sellega, mida ta nägi (kokku õmblema või kasvõi ära lõikama need ribad). Tundub hoolimatu suhtumine.
3. Arst hilisemal vastuvõtul oleks pidanud välja pakkuma mingigi lahenduse, mitte mind lihtsalt ära saatma sõnadega, et teistel on veel hullem.
Loodan, et minu lugu julgustab ka teisi oma logusid jagama!
Pilt on illustratiivne.
Comments