Minul oli depressioon peale esimest sünnitust. Olin siis 17a ja 36nädalat rase. Läksin emosse kontrolli, kuna oli lihtsalt halb tunne. Ei olnud valusid, aga tahtsin kontrollida lihtsalt. Haiglas tuli kohe välja kõrge vererõhk ja jäeti sisse. Järgmine päev tuldi mu juurde, et sul on preeklampsia ja homme hakkame sünnitust esilekutsuma, pane siia allkiri. Rohkem ei räägitud mulle sõnagi. Õhtul anti veel tabletti ja hommikul avati veed.
Läksin sünnitustuppa ja olin seal vaikselt oma telefonis. Järsku tuli mingi naine ja ütles, et pane see telefon käest ära, sa tulid siia sünnitama. Telefon pandi minu haardeulatusest välja. Voodist ma liikuda ei saanud, kuna mõlemas käes olid kanüülid kahe voolikuda. Ma ei ulatunud isegi punase nupuni. Ma olin täiesti üksi ja ma ei saanud telefonis kellegagi rääkida. Nii ma seal üksi valutasin ja nutsin. Ei nutnud valudest, vaid kurbusest, et ma olin täiesti üksi. Vahepeal tuldi jälle rohtu andma ja nähvati, et nutmine ei aita, mis ajas mind veel rohkem nutma. Lõpuks üks naine andis mulle mu telefoni, et saaksin emale helistada. Minu üllatuseks tuli mu ema haiglasse, kui laps oli juba sündinud. Arstid lubasid emal ka veel intentsiivi tulla ja minuga seal veidi olla, kuigi oli juba öö. Edasi olid kõik arstid ja ämmaemandad väga toredad. Ka seal üks ämmakas nägi, kuidas ma peale lapse sündi nutsin ja tuli minga rääkima ja saatis järgmisel päeval mu juurde sotsiaaltöötaja, kes oskas mind juba edasi psühhiaatri juurde suunata.
Pilt on illustratiivne.
Comments