Minu esimene sünnitus oli 2010 august.
Ühel õhtul, 3 nädalat enne tähtaega, tulid veed ära, aga sünnitustegevust ei alanud. Öösel helistasin igaks juhuks valvearstile, et küsida, mis ma tegema peaksin. Kuna olin esmarase, siis ei teadnud eriti palju. Öeldi, et kui midagi ei muutu, tule hommikul kontrolli. Kuna midagi ei muutunud, siis läksin hommikul haiglasse. Selgus, et lootevett on liiga vähe ja kuna laps oli tuharseisus, tuli teha erakorraline keiser.
Kolme ajal päeval tuli siis minu kord. Viidi opituppa, tehti kohalik tuimestus ja üldse ei kontrollitud, kas see ka toimib. Löödi nuga sisse ja ma tundsin seda kõike. See oli KOHUTAV valu!!! Nii siit kui ka mujalt lugusid lugedes, on jäänud mulje, et selliseid juhtumeid on ITK-s päris palju, kus naistel on see kogemus, et kohalik tuimestus ei toimi või pole veel hakanud toimima, enne kui nuga sisse lüüakse. Kohe tuli mask ja tehti üldnarkoos.
Mind viidi intensiivi ja lapse sain paari tunni pärast enda juurde. Talle oli antud lisahapnikku ja ka süüa. Seega ta oli rahulik ja magas enamus ajast. Kuna ta pandi mulle kõhu peale, siis sinna ta ka jäi väga pikaks ajaks. Ei mäleta, et keegi oleks käinud uurimas ja küsimas, kas oleks midagi vaja või millegagi abi. Vastu hommikut aeti mind voodist välja ja ühispalatisse. Küsisime perepalatit, mille saime ka natuke hiljem. Mees siiski ööbima ei jäänud. Kuna olin suht noor ja krapsakas, siis tundus, et see opist taastumine algas kiiresti. Sain juba ise liikuda ja lapsega toimetada.
Sellest sünnitusest jäi aga meelde see KOHUTAV valu, mida tehti, kui hakati skalpelliga lõikama ilma tuimestuseta. Samuti tekkis mõni aasta hiljem keisri armi endometrioos. Käisin samuti ITK-s arstil ja ei leitud, et sellega oleks vaja kiirelt miskit eriti ette võtta. Mulle tegi see aga iga kuu suurt valu, kuna menstruatsiooni ajal oli ta eriti valulik ja kasvas iga korraga suuremaks, kuna veri kogunes sinna munasse, mida oli tugevalt tunda. Oli väga ebamugav. Abi sellele sain hoopis Tartu Ülikooli kliinikumist (opiga eemaldati).
Teine sünnitus oli 2018 jaanuaris.
Kuna olime kolinud, siis seekord sünnitasin Ida-Viru Keskhaiglas. Olin raseduse ajal olnud juba 2 korda haiglas katkemisohuga. Võin öelda, et suur enamus personalist on seal vene keelne. Aga enamus neist olid toredad ja lahke suhtumisega. Ainuke eestlasest arst, kes aegajalt käis, oli tõre ja ülbe suhtumisega. Kõik vastused minu küsimustele olid ala stiilis, miks sa üldse küsid, kas sa ise ei tea jne. Lootsin, et sünnitusel ma teda ei kohta. Minu niigi lapsekaotushirmule lisaks, sain veel ka alandamist ja naeruvääristamist. Kuna keisri arm oli ilusti paranenud, anti võimalus, et võin ise sünnitada.
Ühel ööl kell 1:00 tundsin, kuidas käis plõks. Hüppasin voodist püsti ja veed tulid suure hooga. Panin asjad kokku ja hakkasime haiglasse minema. Juba autosse jõudes algasid päris suured valud. Jõudsime haigalsse, võeti sisse, tehti uuringuid ja saadeti meid kohe perepalatisse. Ka mees jäi sinna. Proovisin magada, aga valud olid suured. Toodi midagi valuvaigistamiseks, aga see ei aidanud, võttis ainult silmanägemise eriti häguseks, nii et ma ei näinud telefonilt isegi kella vaadata. Väideti, et eieii, see ei saa küll olla sellest tabletist. Ok. Saadet duši alla, aga ma ei suutnud olla seal ja vastu hommikut viidi meid sünnitustuppa. Avanemine toimus väga aeglaselt ja valud olid suured ja tihedalt, sain epiduraali, mis aitas mõnda aega olla rahulikult ja puhata. Lõpuks oli laps kuidagi mu põie kinni surunud, et ma ei saanud enam ise pissil käia. Pandi kateeter. Kuna ise sünnitamise kogemust mul ei olnud, siis ma ikka tegin ka kõvemat häält valude ajal. Ja kahjuks oli ka see eesti arst seal. Kes õiendas ja ütles, et ma peaksin vait olema, mida ma karjun. Kõrvalt ütles ämmaemand vene keeles, et kuule sa oled ju ise ka sünnitanud, et tead ju küll kui valus on.
Peale lõnuat öeldi, et kuna avanemine üldse ei edene ja olen juba ligi 12h sünnitanud ning laps on samuti liiga kaua juba seal all kinni olnud, siis tuleks teha keiser. Olime mehega nõus. Viidi opituppa, tehti kohalik tuimestus, mis seekord ka mõjus. Minul oli aga eelmisest korrast väga halb kogemus, pisarad voolasid ning ma värisesin ja vappusin üle terve keha terve opi aja. Ma ka ütlesin neile, mis oli eelmine kord juhtunud, aga ei võetud seda eriti tõsiselt. Kui laps oli käes, pandi ta korraks minu rinnale, ning siis viidi ära isa juurde. Muidugi tehti ka K-vit süst.
Aastal 2010 ja ka 2018 ma isegi ei teadnud, et tehakse midagi ilma küsimata. Nüüd olen targem!
Kui mind hakati tagasi palatisse viima, siis sellel voodil, millega mind transporditi, kukkus mingi jublakas ülevalt (tilguti hoidja vms) mulle kõhu peale. Öeldi ainult oih! Isegi vabandust ei palutud, ega küsitud, kas ma sain haiget. Loomulikult ma sain haiget, see oli ikka paras kolakas. Kuigi kõik peale selle eesti arsti olid siiski pigem toredad, jäi ikkagi kuidagi halb tunne. Õnneks seekord oli mees kaasas, kes tegeles enamuse ajast lapsega ise. Seekord võttis taastumine ikka pikemalt. Isegi järgmisel päeval ma veel ei liikunud eriti. Ja jällegi käis see Eesti arsti mind vaatamas (mõnitamas). Iga minu küsimuse peale sain üleoleva vastuse. Lõpuks ei tahtnudki ma enam midagi küsida. Neljandal päeval saime koju.
Suur soov oleks saada ka kolmas laps, aga suur hirm on ikkagi. Kuna praegu ka see tobe koroona aeg, kus ei pruugita lasta kedagi kaasa tulla, siis peale keisrit üksi haiglas olla ei tahaks.
Pilt on illustratiivne.
Comments