2016, ITK.
Olin põhimõtteliselt 27h ära unustatud sünnitustuppa, mees ajas muudki arste taga mööda haiglat, sest kedagi kuskil ei olnud. Emakas ei tahtnud avaneda, pandi aga epiduraali, mille peale lapse südametöö läks 56 peale ja mitte kedagi kuskil ei olnud. Ja nii mitu korda. Olin lõpuks täiesti paanikas sest kartsin, et laps ei pea sellele vastu.
Hommikul tuli üks sügavast nõukaajast pärit ämmakas, selline väga vana, vanainimese lõhn küljes, taaskord doos epiduraali käes, ütlesin, et kui see on epiduraal siis ära seda pane, sest see mõjub lapsele halvast, selle peale teatas, et tema on jumal ja teab mida teha vaja, pani selle ikka ja ütles, et läheb nüüd mu pabereid lugema! Ja loomulikult kordus kõik taas, lapse südamelöögid maas ja mina sain siis taas selle peale mingit asja mis südame mega puperdama pani.
Asi lõppes lõpuks keisriga, mille kohta arst ütles, et hea küll, saad keisri, aga mitte minu pärast, vaid selle pärast, et see vaene laps siit välja saaks! Nagu ma oleks seal keisrit nõudnud! Ma isegi ei tea, kes mu ämmakas oli, sest neid jooksis seal päris mitu üle, korraks tulid vaid.
Intensiivis pandi mulle laps rinnale ja mindi ära, voodi äär oli ühelt poolt katki ja üles panna ei saanud, seal pool, kus laps oli ja ma olin pm 48h magamata ja täiesti läbi, aga magama ei julgenud jääda, sest kartsin, et laps kukub maha, sest käsi hakkas ära surema ühe kohapeal olemisest. Ja muidugi mitte kedagi seal polnud jälle, et abi paluda. Lõpuks tuli mingi tulehark, kes ütles mulle selle peale, kui ma ütlesin, et ma olen nii väsinud ja kas saaks lapse voodi panna, et laps on nüüd minu boss ja ütleb millal ma magan, ja kõndis minema. See sama tulehark käis mingi õpilasega mulle kõhule vajutamas, tuli ilma luba küsimata ja hoiatamata ja ägas nii, et terve voodi oli verd täis ja siis vaatas, et ups, siin tuli nüüd küll palju, ja siis lihtsalt katsetasid seal kahepeale, kuidas õpilasel välja tuleb.
Olin 8h Intensiivis, siis käsutati püsti, pesema ja siis pidin seal samas võtma oma vastsündinu kätte ja kõndima teiselepoole tuba kraanikausi juurde ja lapse tagumiku ära pesema, ise valust kägaras, pilt silme ees verekaotusest ja kurnatusest virvendamas! Ei kõla väga nagu hooliv suhtumine sünnitajasse ega ju?
Järgmise lapsega võtan kindlasti eraämmaka, et mitte lasta ennast kuhugi toanurka ära unustada ja, et mul oleks ka reaalselt seal keegi kellest tuge oleks!
Kahju, et ka doulasid ei lasta sünnitusele, sest see, et sul oleks keegi seal toetamas kes on sünnitusega varem kokku puutunud on ülimalt oluline, eriti just pika sünnituse puhul! Lisaks tuleb sünnitusmajas enda eest kohe seista, kui keegi sulle oma paha tuju välja elama kukub!
Pilt on illustratiivne.
Comentarios