Sünnitasin oma esimese lapse 2020 aasta juunikuus Paide haiglas.
Tähtaeg oli üle läinud nädal. Kaks päeva enne esilekutsumise kuupäeva tulid veed ära ja suundusime haiglasse. Haiglasse läksin üksi, kuna see oli too hetk minu soov. Tagantjärgi viga.. Sünnitusosakonna valvelauast anti mulle haigla riided ja saadeti palatisse valutama. Olin mingid tunnid seal valutanud, kuni enam ei suutnud ja läksin küsima, et kas saaks mingid leevendust. Sünnitustoas kontrolliti emaka avatust - kui palju avatust oli, ei öeldud mulle. Anti naerugaasi, mis pani mind oksendama. Pärast sain teada, et see oli hea, näitas et sünnitegevus oli alanud.
Mind jäeti üksi sünnituspalatisse, valutasin seal, siis tuli ämmaemand ja ta abiline. Istusid seal ja rääkisid enda asju ja kirusid äsja sisse tulnud teist rasedat. Mitte midagi ei selgitatud, mitte mingit toetavat sõna ega lohutavat ütlemist.
Mingi aeg möödus ja pressid algasid. Ämmaemand kontrollis avatust, jällegi mulle ei öeldud midagi- pidin ise uurima. Korraga käratas abiline, et pressige, kas te ei oska pressida, kas te pole raamatuid lugenud. Ikka lugesin raamatuid, aga niimoodi käratada abitule ja valudes sünnitajale. Mõne aja pärast kästi püsti tõusta, olin selleks ajaks nii jõuetu ja väsinud, et ei suutnud kohe tõusta. Siis käratati uuesti, tõuske püsti. Enda peas käis läbi sadu mõtteid: mitu tundi veel pean nende inimestega koos siin olema.. kas sünnitajatega käitutaksegi nii.. kas see on normaalne...sellised inimesed ei peaks siin töötama..
Kui beebi lõpuks sündis, voolasid mul pisarad õnnest - vahtisin lihtsalt lakke. Ämmaemand ütles: mis te sinna lakke vahite, vaadake oma last! Kas te üldse teate, kes teil sündis? Muidugi ma teadsin, et see oli poiss. Õnneks lõppes vahetus ja minu sünnituse vastuvõtjad läksid ära.Tuli väga tore sanitar, tõi meile teki ja me jäime beebiga kahekesi palatisse.
Järgmisel päeval nägin ka oma ämmaemandat, kes oli väga tore ja mõistev ämmakas. Rääkisin ka talle enda kogemusest- temal tulid ka pisarad silma. Muidu oli haigla ülejäänud personaal tore ja abivalmis.
Need päevad haiglas olles tulid pisarad pidevalt silma... Hiljem lapsega perearstil käies sain teada, et minu sünniepikriisi oli sissekantud, et mul on olnud 3 rasedust ja 2 sünnitust. Mulle öeldi et see oli väike näpukas. Minu jaoks oli sünnitus emotsionaalselt kohutav kogemus! Mitu kuud peale sünnitust valdasid mind nutuhood ja olin omadega katki. Ma ei suutnud sünnitusest rääkida kellelegi ilma, et ma oleksin nutma puhkenud. Naljakas, et mõne inimese karmid sõnad jätavad hinge pikaks ajaks suure augu.
Pilt on illustratiivne.
Comments