Ilmselt kasutan teie kodulehte ja antud võimalust oma lugu jagada veel kord selleks, et need suured ja segased tunded endast välja kirjutada. Tegin seda korra sünnitusmajas olles ja teise korra kodus. Ja tundub, et tegelikult ei piisanud.
Esimese rasedusega olin jälgimisel ITK-s. Ämmaemand oli minuga enamasti viisakas ning meil ei olnud erilisi probleeme. Võtsin küll aga rasedusega 23kg juurde ning paaril korral ämmemand, siis manitses mind puuvilju vähem tarbima, sh eriti õunu. Olin sellest alati nii segaduses, sest ma ei saanud aru, kuidas peaksin suutma kontrollida enda õunte söömist kui ma ei suuda end taltsutada šokolaadigi mitte sööma. Ehk siis isud olid tihtipeale kontrollimatud. Oma panuse andsid sinna aga stressirohke töö, kolimine ja uus keskkond, esimene rasedus ise, hiljuti kaotatud pereliige. Olen alati leevendanud stressi söömisega, see on mu viis leida lohutust. Seega oleks siinkohal olnud ilmselt vajalik psühholoogiline nõustamine ja mitte manitseda mind vähem õunu sööma. Sest mure liigse kaalutõusu pärast tekitas stressi veelgi juurde ning vastuvõtult tulles pigem läksin poodi ja ostsin šokolaadi. "Ma olen saamatu, ei saa hakkama kaalu kontrolli all hoidmisega" jne mõtted. "Lemmikuks" lauseks ämmaemanda poolt jäi mulle, et "Ega me sinust ei hooli, laps on oluline!". Huvitav aga, kes selle lapse eest pärast sünnitust hoolitseb?
Sünnitus ise leidis aset Pelgulinna sünnitusmajas. Olin endale võtnud doula ning tema soovitusel otsustasin seal sünnitada. Mulle jäi mulje, et seal on suurem lootus kogeda väiksemat sekkumist. Sain doula abil ka sünnitusmaja enne külastada.
Ilmselt esmasünnitajale kohaselt läksin haiglasse liiga vara. Mu lootus oli, et kui avatust on liiga vähe, saadetakse mind veel koju tagasi. Doula küll ka soovitas pigem jalutama veel enne minna koos, aga kuna ilm oli nii kehv ja tuhud väsitasid, otsustasin üksi haiglasse minna. Mees läks doulale järgi. Haiglas jäeti mind sisse ning suunati sünnitustuppa. Ei pannud ise tähelegi, aga sain toa kus ei olnud WC-d. Praegu mõtlen, et miks üleüldse ei ole midagi ette võetud, et igas sünnitustoas oleks WC ja dušš? Käia sünnituse ajal koridoris WC tundub täiesti ajuvaba juba iseenesest.
Tänu doula soovitustele ja mehe küsimisele, saime teise sünnitustoa.
Sünnituse jooksul ämmaemandad ei sekkunud palju ning käisid toas vaid nii palju kui vaja oli. See oli neist kena ning ei kohanud ka kuidagi halba kohtlemist. Ainult, et nad hoiatasid kohe alguses, et kui sünnitus edasi ei lähe, siis mingil hetkel tuleb veed avada.
Sellest sai minu jaoks ülisuur stressiallikas. Kartsin igasugust sekkumist (mõeldes, et üks sekkumine tingib järgmise jne) ja hakkasin vaatama pingsalt kella. Kui kaua on ämmaka viimasest käigust möödas. Mõtted keerlesid ainult selle ümber, et "ma pean kiiremini sünnitama hakkama". Pigem aga tegevus seiskus. Olenemata vannis olemisest, harjutustest doulaga, massaazist jne.
Üks hetk tundsin, et ma ei jaksa enam olla stressis ja vaadata kella ja pidevalt karta, et keegi tuleb sekkuma. Palusin need veed ära avada, et saaksime edasi minna. Sünnitus sellest alates aktiviseerus uuesti ning laps sündis 2h pärast vannis. Ämmaemand soovis veel lõpus, et tuleksin vannist välja, et ta saaks KTG peale panna, aga keeldusin kategooriliselt. Õnneks ta lahendas selle nii, et kuulas doppleriga ja ei sundinud mind rohkemaks.
Minu jaoks kestis sünnitustegevus 25h. Ma olin väga väsinud ja mul oli valus. Oleksin ilmselt võinud protsessi käigus rohkem puhata. Vete avamise hirmus, aga tegin kaasa kõiki doula pakutud harjutusi ning ei julgenud vastu võtta otsust, et ma puhkan. Saatsin küll korra mehe ja doula toast välja aga seda ainult 15 minutiks. Oleksin tegelikult eelistanud palju pikemalt üksi olla, et puhata. Muidugi teades, et nad on kohe ukse taga valmis.
Olin väga rõõmus oma vastsündinud terve poja üle. Meil oli ruumis olnud terve aja hämar valgus. Nii kui sünnitus oli ära olnud, lõi ämmaemand tuled põlema. Ma pidin ronima voodi peale ning sünnitasin seal platsenta. Siis algas läbivaatus. See oli täiesti õudne. Mul oli ainult üks rebend, aga olin nii tohutult väsinud ja mul oli valus. Laps anti selleks ajaks mehe rinnale. Olin tegelikult kujutanud ette, et saan ta enda rinnale, kus ta saab rinda. Aga mul ei olnud jaksu seda selgitada ja enda eest nö seista. Igal juhul tundus see läbivaatus ja õmblemine kestvat terve igaviku. Kui see tehtud sai, lootsin et nüüd läheb kergemaks ja saame puhata.
Selgus aga, et meile ei ole perepalatit. Seega saime ema-lapse palati. Õnneks mees võis samuti ööseks jääda. Ta magas küll mingi madratsi peal voodi all, aga vähemasti oli meiega. Saabusime palatisse u 5 paiku. Ma ei osanud üldse oodata, et meil ennast välja puhata ei lasta. Hommikul, äkki 7 ajal, tuli ämmemand tuppa. Minu jaoks oli šokeeriv juba see, et me kõik magasime (k.a laps) ja ämmemand lihtsalt jalutas meile tuppa. Ilma koputamata jms. Ütles siis, et nüüd on aeg last pesema õppida. Mees siis ukerdas ka kuidagi laua alt välja ning hakkasime siis unisena kõik last pesema. Ilmselt oli see üsna šokeeriv ka lapse enda jaoks, et ta otse magamast vee alla pandi. Pesti teda ju esimest korda elus. Miks üldse on ämmaemandal õigus minu last sülle võtta, riidest lahti võtta ja vee alla panna, ilma et ta oleks veendunud, et ma luban seda?
Sellest alates läks minu jaoks kõik hullemaks. Ema-lapse palatisse ei saanud mees terveks ajaks jääda, lisaks oli meil kodus koer. Seega läks ta ära ja jäin lapsega üksi. WC-d ega dušši mu toas ei olnud, aga pidin palju jooma ja pissima. Ning iga kord pärast pissimist end pesema. Pakkisin siis lapse sinna kärusse, läksime duširuumi kus olid WC ja dušš eraldi. Ehk siis selle asemel, et puhata ja oma lapsega aega veeta käisin ma mööda võõraid koridore, pesin ja veritsesin võõras ühiskasutatavas duširuumis. See kõik tundus nii ebamõistlik ja vale kui mul on olemas mõnus kodu kus seda kõike palju paremini, kiiremini ja mugavamalt teha.
Olime haiglas 3 päeva. Esimesel päeval tuldi meid vaatama päris hilja õhtul (v.a see hommikune pesemine). Siis sain teada, et pean last kaaluma ja jälgitakse, et kas ja kui palju ta kaalu kaotab. Olin tegelikult terve päeva lootnud, et keegi tuleb, et saaksin küsida, et äkki saaksime lapsega varem koju. Seda võimalust aga ei tulnud ja juba see lükkas mind mingisse auku. Tundsin end kui vang kuigi tegelikult olin just sünnitanud. Toonud ilmale elu ja saanud millegi nii suurega hakkama enda jaoks. Aga olin nagu vang, kes sõltub teiste armust ja otsustest. Lisandus veel probleem, et laps oli kaotanud palju kaalu. Ma ei olnud teda päeva jooksul väga äratanud, eeldasin et tal on parem kui ta saab magada palju soovib. Aga ilmselt mõjutas see ka piima tootmise intensiivsust. Igal juhul piima väga ei tulnud. Ja ei tulnud kuni lõpuni välja. St et teisel õhtul öeldi, et pole muud varianti kui hakata rinnapiimaasendajat juurde andma. See oli juba iseensest minu jaoks äärmiselt stressitekitav. Ei olnud ju seda plaaninud. Lisaks valutavale alakehale valutasid ka rinnad. Ja nüüd lisandus sinna veel stress, et ma ei saa piima tootmise ja andmisega hakkama ja et mu laps on näljas. Anti juhised kuidas asendajaga süstlast toita. Asendajat aga anti pudeli kaupa ning pidin selle jaoks vett soojendamas käima koridori peal. Lisaks pidin enne rinna andmist last kaalumas käima. Ehk siis valutav alakeha, valutavad rinnad, käi koridorid WC ja kohe pesemas, mine keeda vett, too vesi ära, tee piim valmis, mine vii laps kaaluma, kirjuta üles, mine anna rinda, mine uuesti kaaluma, mine anna asendajat. Korralik tsükkel ja päevakava. Meest ju ka haiglas polnud. Palusin tal ära minna alati selleks ajaks kui laps magas, et saaksin ka ise magada. Olin endiselt üliväsinud.
Iga päevaga läksid ämmaemandad paremaks. Asendaja osas olid juhised neil kõigil veidi erinevad. Viimase päeva hommikul oli aga tööl ämmaemand, kes esimest korda minuga rääkis. Uuris, kuidas mul läheb ja nagu huvitus, julgustas. Te ei kujuta ette kui palju see juurde andis. Selleks ajaks oli laps ka kaalu kogunud ning meid lubati koju. Mul oli nii hea meel. Tunne oli selline nagu oleksin saanud iseennast ja oma vabaduse tagasi. Nagu keegi lõpetaks mu karistamise selle eest, et sünnitasin.
Kartsin väga, väga igasugust valu päris pikalt. Sprst kartsin minna ka ämmaemanda visiidile 6 nädalat pärast sünnitust. Õigemini ämmemanda visiidile ma ei läinduki. Läksin tasulise naistearsti juurde. Kahjuks ei läinud ka temaga väga õnneks. Tema peamine mure ja küsimus mulle oli, et kuidas kavatsen järgmist rasedust vältida ning et millise rasestumisvastase vahendi ma siis ikka valin. Kuidas mul on püshholoogiliselt, et kas vajaksin mingit abi/teenust? Kuidas mul on füüsiliselt v.a see osa, mille läbivaatuse ta just tegi? See, et mul on seljavalud, mille tõttu on mul raske last tõsta (mida ei olnud enne sünnitust) ning et olen vaimselt täiesti läbi, sest imetamine ei toimi nii nagu peab ja kaal pole ligilähedalgi sellele, mis ta oli enne rasedaks jäämist? Äkki mul on mingite vitamiinide puudus? Äkki mul oleks vaja füsioterapeutilist nõustamist? Ei, see ei huvitanud kedagi.
Olen tänaseks omajagu raha pannud füsioterapeudi, psühholoogi, enesearmastuse koolituse, kiropraktiku, massööri alla, et rasedusest taastuda. Tahaksin olla nii väga palju lähemal sellele füüsilisele ja vaimsele seisundile, mis olin enne rasedaks jäämist. Ehk on lootusetu ootus, aga ma usun, et see peaks olema võimalik. Osadel läheb see loomulikult. Aga leian, et nendel kel ei lähe, võiks olla tugisüsteem, mis aitaks. Sest lastel on vaja vaimselt ja füüsiliselt terveid emasid. Ja emade tervis ei ole teisejärguline. On nii üllatav, et täielikult puudub sünnitusjärgne toetav tugisüsteem. Kuni sünnituseni jälgitakse sind iga kuu, pärast tee mis tahad ja saa hakkama.
Olles nüüd kohe, kohe teist last sünnitamas, hoian niiiii väga pöidlaid, et kõik läheb hästi ja saan oma planeeritud kodusünnituse. Kui aga peaks isegi teisti minema, siis on kodusünnituse mõte hoidnud ära ülisuure stressi terve raseduse jooksul. Viimast seetõttu, et ma pole pidanud tõsiselt mõtlema haiglast ning tunnen, et mul 99% tõenäosus, et ma ei pea selle koha ega inimestega uuesti kohtuma. Olen siinkohal täiesti nõus, et mu kogemus on pigem leebe. Ja et sünnitanud naised on väga tundlikud kõige suhtes. Aga pagan küll, me tõime just uue elu ilmale, mis me siis olema peaks? Ja nii kummaline, et need teised, samuti sünnitanud naised, selle ise kõik on ära unustanud.
Ah jaa, minu jaoks liigitus vägivalla alla see, et imemisvõtet näidates, mitu ämmaemandat otsustasid mu rindu katsuda ja nibusid tirida ilma selleks luba küsimata. Või nt nüüd teise rasedusega ämmaemanda juures käies, käskis ämmaemand mees arst-residendil ka mu kõhus oleva lapse pead katsuda ja seda ilma minult küsimata. Vaimse vägivalla alla liigitaksin seiga 12.ndal ultrahelist, kus Fertilitase naistearst mu mehe juuresolekul ütles, et mõnikord kui naistel on kõhul nii suur rasvakiht kui mul, siis ei olegi last võimalik ultraheliga näha. Ma ei suuda siiani aru saada, et kuidas siis kõik need teised tugevamalt ülekaalulisemad naised kui ma, seal ultrahelis käivad. Ehk siis selgus, et tasuline teenus on samasugune kui tasuta teenus ja loobusin Fertilitases käimast. Pean siinkohal aga ära mainima, et ülitore naistearst on Sandra Tammekivi, kellega seal esimesel visdiidil kohtusin.
Praeguse ämmaemanda pärl on mulle öelda, et näen välja täpselt nagu ta eelmine patsient, aga et ta oli pikem ja saledam. Lisaks muidugi kodusünnituse paberite mittetäitmine ja ütlemine, et naistearst annab selle nõusoleku. Samas aga panna arsti aeg 8 päeva enne tähtaega e kui peaksin sünnitama enne tähtaega ei oleks mul neid täidetud pabereid.
Mõistan, et minu lugu ei ole ilmselt võrreldav mõne teisega, aga minu jaoks on ta ikkagi kuidagi valus. See tunne, mis seal haiglas olles tekkis. Et pean nii haavatavas olekus olles enda eest seisma ja leidma endas selle jõu, et kõik lapsega seotud toimetused ära teha. Et ma nagu oleks saanud karistada kuigi tegelikult just peaksin olema kõige kiidetum. Et kas see peab tõesti nii olema. Kas ei saaks kuidagi nii, et sünnitaja koos lapsega on kõige tähtsamad. Et tähtis ei ole ainult laps. Sest kui emal on hea on ju lapsel ka veel suurema tõenäosusega hea. Kui ema saab koos lapsega puhata, saab vajalikku ja südamest tulevat nõu ja tuge, saab soovi korral oma tervist edendada nt mingi programmi alusel jne.
Pilt on illustreeriv.
Comments