Olen sünnitanud 2 last (2015 ja 2019).
Esimese lapsega olin noor ja roheline. Sünnitustähtaeg läks üle, sain saatekirja esilekutsumisele. Võimalik, et sünnituseelses osakonnas oleksin oodanud rohkem informatsiooni jagamist, aga ega väga nuriseda ei saa. Ainuke kord vast oli see, et kui öösel sünnitusvaludes osakonna koridoris tuigerdasin, et mitte palatikaaslasi häirida ja mehele helistasin, siis valveämmaemand käratas, et ma vaiksemalt räägiks, teised magavad. Iseenesest oli see ju õige.
Olin tutvunud ITK ämmaemandate kohta käiva informatsiooniga ja sünnitustoas kohtasingi ämmakat, kelle kohta kõige rohkem negatiivseid kommentaare lugesin. Esimesed laused tema suust olidki nipsakad ja kamandavad, seda laadi kommentaare kuulsin öö jooksul veelgi, aga ei midagi hullu. Laps sündis lõpuks teise vahetuse ajal.
Kuna sünnituse lõpp oli suhteliselt kriitiline, siis kuulsin nii arstilt kui ka ämmaemandalt konkreetseid käske, aga need ei solvanud mind, sest seda kõike tehti minu ja lapse tervise huvides. Kõik läks kokkuvõttes hästi ja sünnitasin terve tüdrukutirtsu.
Sünnitusjärgse osakonna kohta ei ole midagi negatiivset öelda.
Teine sünnitus leidis aset ligemale 5 aastat hiljem. Taas esilekutsumine, vete avamine ja turbosünnitus, kus oli meile toeks supertore ämmaemand. Kõik oli ideaalne.
Sünnitusjärgsesse osakonda minnes hämmastas mind, et meid põhimõttelsielt ei käidudki vaatamas. Olin juba 5-6 tundi perepalatis olnud kui tuldi. Vaadati mind altpoolt ja küsiti, kas kõik on hästi. Minu hinnangul oligi. Järgmisel päeval käidi samuti 1-2 korda põgusalt vaatamas.
Last ei kaalutud. Küsiti, kas imetan. Ütlesin, et rinnast tuleb vaid mõni tilk, siis seepeale vastati, et küll hakkab tulema, mõnel see võtab aega. Kolmanda päeva hommikul küsiti, kas tahame koju minna. Kuna vanem laps ootas, siis loomulikult. Enne lastearsti kontrolli tuli ämmaemand last kaaluma ja selgus hirmus tõsiasi. Kaaluiive oli kriitilise piiri peal. Küsiti, et kus ma seni olin. Ma ju ei teadnud, kas ja kui palju mul piima tuleb. Keegi ei juhendanud ka, et peaksin omaalgatuslikult last kaalumas käima. Saime lisatoitu ja imetamisnõustaja käis vaatamas. Järgmiseks päevaks oli kaaluiive paranenud ja meid lasti koju.
2 päeva pärast pidin minema imetamisnõustaja juurde. Seni toitsin kodus rinnapiim+rinnapiima asendaja vastavalt sünniotusmajas ämmaemanda poolt antud juhistele. Imetamisnõustaja juures sain šoki. Lapse kaaluiive oli veelgi kehvemaks läinud. Selgus, et minu rinadest tuli vaid 20-30 ml piima. Imetamisnõustaja suhtumine oli väga ebameeldiv ja ründav. Saan aru, et olukord oli karm, aga tundsin end rumala ja saamatuna. Ähvardati haiglasse panemisega jne. Olin imetamisnõustaja kabinetis šokis ja veidi "omas mullis", samal ajal oli seal ka üks teine ema beebiga. Ma ei tajunud, et oleks neid vaatama jäänud või kuulanud pealt juttu, mida imetamisnõustaja nendega rääkis, aga minu imetamisnõustaja ühel hetkel väga järsult ja solvavalt ütles mulle, et mina peaks tegelema oma lapse probleemidega, mitte kuulama, mida teise emaga räägitakse. Seda kuulis ilmselt ka seal olnud teine ema. Nutumaik tuli suhu, nii piinlik oli. Samal ajal proovisin karjuvat last rinna otsa saada. Põhimõtteliselt läksid nõustaja nõuanded minust täiesti mööda, sest ei suutnud neid jälgida. Minu teisest lapsest sai seetõttu juba 10. elupäeval täielikult RPA (rinnapiimaasendaja) laps. Rinnaga toitmine muutus mulle kõige selle tõttu vastumeelseks.
Ämmaemandad ei peaks eeldama, et laps saab rinnast kõhu täis või vähemalt peaksid nad seda juba 2. elupäeval kontrollima. Olin ka esimese lapsega imetamisnõustajatega kokku puutunud ja nad on valdavalt väga toredad, aga see üks inimene jättis küll minu hinge haava.
Pilt on illustraatiivne.
Kommentit