Mina olen sünnitanud kaks korda - 2018.12 ja 2021.02 ja need on täiesti erinevad lood, kahjuks just esimene oli väga raske minu jaoks nii, et ma üle aasta polnud kindel, kas üldse tahan enam järgmist last saada.
Mõlematel kordadel oli mul eraämmaemand, kelle üle olen siiralt õnnelik!! Ei saa aru, miks seda eraämmaka tasu koguaeg nii hüppeliselt tõstetakse. Esimesel sünnitusel maksin 300€, teisel 500€ ja nüüd nad tahavad tõsta 900€. See teenus peaks olema igale naisele taskukohane, kes tunneb selle järele vajadust. Mul ei olnud toeks ema ega õde, ega tädi ega sõbrannasid ja seega minu jaoks oli see hädavajalik, kuna eraämmaemand nõustas mind enne ja pärast sünnitust ka!
Pärast esimest sünnitust, mis läks küllalt kiiresti - õhtul kell 22:00 hakkasid tuhud, 4:30 olin haiglas ja 6:12 laps käes. Eraämmaemand oli väga toetav ja abistav. Lõpus ma ei osanud väga pressida ja kuna beebi näitajad halvenesid, tuli vaakumit kasutada. Kõik läks ikkagi hästi, aga mina läksin väga katki alt. Mulle tehti palju õmbluseid. Ma olin kerges shokis kui mind perepalatisse viidi. Õnnetunnet ei olnud üldse - ma vist lihtsalt polnud valmis, et ma nii valutama hakkan alt.
Ma olin perepalatis 3 ööd. Ainult üks kord käidi vaatamas, kuidas ma alt paranenud olen - keegi ei pakkunud valu alandavaid võimalusi (teise sünnituse järel pakuti valuvaigisteid, külmakotte jne). Kõik see aeg ma lihtsalt liikusin hoides seintest kinni - aga keegi ei hoolinud minu tervisest. Mind kirjutati lapsega koju nii et ma ei saanud käiagi.. ma lihtsalt nutsin ega tahtnud koju. Kuidas hakkama saada lapsega, kui ei saa endaga hakkamagi? Õnneks oli mul mees, kes aitas last mähkida ja pani ta minu juurde sööma - aga ega temagi ei osanud vaimselt mind rohkem aidata.
Ma olin perekoolis käinud, aga seal ei räägitud, kuidas toime tulla, kui oled nii katki seest ja väljast. Kõik ootasid, et ma oleks tohutult rõõmus, aga ma ei suutnud olla rõõmus, sest ma niimoodi valutasin. Tagatippu sellele pidi korra mees ära minema perepalatist (koju maja kütma) u 3 tunniks. Vahepeal oli jõudnud üks ämmaemand minu juurde tulla, kes lihtsalt tuli ja riidles minuga, et annan lapsele lutti, kuigi lapse kaal on langenud alla normi. Püüdsin selgitada, et ta ei võtnud enam rinda, ma ei saanud teda ise teisele rinnale panna ja proovisin korra lutiga rahustada niikaua, kui keegi appi tuleb. Seepeale ämmaemand nähvas, et endal perepalat, aga oled ilma meheta... See suhtumine oli õudne. Pärast nutsin jälle... mind oleks nagu terve universumi poolt üksi jäätud. Kui palusin imetamisnõustajat, siis öeldi, et nad on esimesel korrusel - minge teinepäev läbi - kuigi nad nägid kuidas ma liigun!!! See kõik oli nii õudne - ma ei suutnud tükkaega üldse nautida, et olen emaks saanud.
Seevastu kõik halb ununeb ükskord ja otsustasin ikkagi teise lapse kasuks. See kogemus oli hoopis teistsugune. Pärast sünnitust sattusin intensiivi, kus koguaeg tegeleti nii minu kui lapsega. Meid kirjutati üks päev hiljem välja kui oleksin isegi soovinud - ämmaemandad tahtsid veenduda, et minuga oleks kõik hästi. Ma ei tundnud isegi mehe puudumisest puudust. Ma ei kujuta ette, kui meest poleks olnud mu esimene sünnituse juures ja pärast palatis - õnneks läks kõik hästi.
Nii nagu kõik ütlevad, siis kõik sünnitused ja kogemused on erinevad. Aga sünnitanud naisi tuleks väga kaitsta!!! Meil pole kõrval emasid, õdesid, tädisid nagu kunagi elati mitu pere koos ja toetati üksteist. Kõik on muutunud! Just sünnitanud naised vajad väga psühholoogilist tuge.
Pilt on illustreeriv.
Yorumlar