Alustan oma lugu sellest, et mul on kaks last ja kaks väga erinevat kogemust. Teise lapsega saadud kogemus aastal 2010 Fertilitase erakliinikus oli suurepärane. Alates sellest hetkest, kui mu trepi peal veed ära tulid, aitasid mind edasi rõõmsad ja sõbralikud inimesed, kes suhtusid minusse austusega, lubasid mul liigutada ja sünnitada enda valitud asendis (istudes) ning kandsid sünnitusjärgselt minu eest väga head hoolt. Suur-suur tänu nendele inimestele, kes mõistavad inimlikkuse ja toe olulisust sellistel hetkedel!
Hoopis teise loo võin aga rääkida aastast 2006, Pelgulinna sünnitusmajast. Olin siis 25-aastane, ja juba uksest sisse astudes sain aru, et see on personali jaoks probleem. Minu üllatuseks väljendati seda, et olen sünnitamiseks liiga noor, ja mainiti kuidagi möödaminnes, et "kas ära hoida ei osanud." Edasi sai personali pahameel lisa sellest, et panin kitli valepidi selga (nöörid taga, nagu Ameerika filmis), ja sain nähvata stiilis "issand jumal, selline loll, isegi kitlit ei oska selga panna!". Hiljem märkasin, et olin pannud kitli selga pahupidi, õmblused väljas, ja panin teistkordselt valesti selga, sain uuesti sõimata.
Esimese lapsega polnud mul aimu, mida oma kehast oodata, ja vastupidiselt raamatule polnud mingeid tuhude vaheaegu, vaid ühtlaselt valus kogu aeg, iga tunniga valu lihtsalt kasvas. Kohe alguses teatati, et läheb aega, lapse isal aga oli töö juures kriis, siis lubati tema minema ja jäin tundideks üksi. Sünnitusmajja jõudsin kell kümme hommikul, sünnitasin kell pool üks öösel, ja kuni järgmise hommikuni olin söömata (24h järjest), sest kordagi ei tuntud selle vastu huvi ka, kuidas ma jaksan. Ei mäleta isegi, kas vähemalt vett pakuti või käisin ise kraanist joomas, küsida ka ei julgenud.
Kuna ma valuvaigisteid ei kasutanud (soovides lapsele parimat), siis leevendasin valu kõndimisega. Liikumine vaheldus pikkade piinarikaste perioodidega aparaadi küljes, mil pidin lebama liikumatult, et masin saaks mõõta lapse südametegevust ja minu tuhusid. Mäletan, kuidas ühel eriti kohutavalt valusal momendil vaatas ämmaemand (tal polnud nimesilti) ekraani ja teatas, et see pole mingi valu. Olin šokis, kujutledes, mis mind veel ees ootab.
Lisaks tuvastati mul põletikunäidud ja tilgutati veeni kotitäis penitsilliinilahust, mille vastu sain sellest ajast tugeva allergia, samuti tekkis pooleks aastaks jube lööve, mida nahaarst pidas naha sarvestumise häireks. Lööve kadus pool aastat peale sünnitust. Allergiaga (eriti penitsilliini suhtes) maadlen aga sellest ajast saati.
Ühel hetkel teatati mulle, et sünnitust tuleb kiirendada, sest "personal tahab magama minna." Järjekordne kott rändas veeni, ilma mingite selgitusteta. Pidin lebama, masin küljes, ja suruma last välja. Pressimine võttis ligi tunni (presse tundma ma ei jõudnudki hakata, surusin toore jõuga). Ühel hetkel saabus palatisse 6-7 liikmeline tudengite rühm, kes kõik vahtisid alasti mind, ja ma jõudsin ainult rõõmustada selle üle, et mul pole prille peas ja ma ei pea neile silma vaatama. Keegi ei küsinud, mida ma selle suhtes tunnen.
Selili, last vastu lage punnitades, sain rebendid tagant-ettepoole. Nende õmblemine kestis nelikümmend viis minutit (vaatasin kella), õrnalt nahale pihustatud tuimestiga. Umbes selle ajaperioodi keskel ämmaemand teatas:"Mulle nii ei meeldi!", harutas kõik lahti ja alustas otsast, muuhulgas torgates mulle nõelaga kliitorisse, mille oli jätnud tuimestamata. Sain sõimata, "miks te väristate oma jalgu", sest mul oli tundidepikkusest pingutamisest tekkinud kontrollimatu lihastreemor. Pidin ise kätega oma jalgu kinni hoidma, kuni retsidivist nõelaga mu kallal käis.
Mingil hetkel suruti külmad meditsiinilised tangid lihtsalt mulle sisse, mäletan kohutavat metalliga vägistamise tunnet, millest saadud trauma kestis veel aastaid peale seda hetke.
Nädal aega pärast sünnitust ei suutnud ma käia kiiremini kui 100-aastane. Ühe korra oleks mind toidupoe ees parklas vist surnuks sõidetud, sest juht ei uskunud, et ma pole võimeline eest ära liikuma. Õmbluste valud kestsid viis kuud, intiimelu oli häiritud kuni järgmise sünnituseni. Pärast teist sünnitust ja teistkordset õmblemist sain aru, et mind oli esimene kord valesti kokku õmmeldud. Kellegi käest seda teada saada ei osanud, kõik rääkisid sama juttu: ongi valus, peadki kannatama, vanasti surdi selle kätte ära, üks eit teadis rääkida, kuidas ta ei istunud seitse aastat jne - jaburad, haiged legendid, mis tekitasid süütunnet, et kuidas ma üldse julgen tahta elada valuta, kui olen ema.
Perepalati kohta meilt isegi ei küsitud, nagu järgmisel päeval selgus, arvati, et me ei jaksa maksta. Seega kohe peale sünnitust teatati lapse isale: "Mis te passite siin, minge minema!". Ühispalatis oli kokku 6 last, nii et esimesel ööl ei olnud selles palatis ühtegi vaikset minutit ja mina olin hommikuni üleval. Järgmine päev selgus, et vaba tasuline perepalat oli kogu aeg olemas olnud.
Sellel lapsel on autismispektri nähud. Kas ja kui palju see sünnitus (ja kogu veeni tilgutatud kraam) selles rolli mängis, on huvitav küsimus. Teistel sama teema inimestel on kahjuks sarnaseid kogemusi rääkida.
Täiesti ebareaalne on see, kui hästi ma seda ööpäeva (sellest möödub nüüd viisteist aastat) ikka veel mäletan. Need laused, mis ma siin tekstis ära tõin, on nagu põletatud mulle ajju - nii kohutavalt alandavad ja muserdavad, öeldud just siis, kui mul oli nii valus ja nii hirm, et ma ei suutnud enda eest seista. Tol ajal arvasin, et sellise inimvihkamise probleemiga inimene peaks töötama vanglas; tänapäeval lastaks ka vanglast sellise suhtumise eest lahti. Muide, samal päeval oli seal ka teisi, sõbralikke inimesi, aga selle ühe juuresolekul nad kõik vaikisid, tõmbusid endasse - täpselt nii, nagu see vägivallatsejatega ikka on, kuna keegi ei taha ise nende viha ette jääda, lastakse ohvritel saada enda kaela kogu julmus, sekkumata.
See ei ole väike teema, millest võiks kuidagi "mööda vaadata". On tohutult oluline, et sellest räägitaks - et need, kes nõuavad, et Eesti iive kasvaks, teaksid, millise hinnaga see tuleb.
On meeletult ebaõiglane, et iga südamega oma tööd tegev sünnitusabi andja peab kaudselt kannatama selliste terroristide varju all, kes suudavad hävitada terve haigla maine.
On naisi, kes selliste lugude tõttu loobuvad lastest.
Pilt on illustratiivne.
Comments