Kallid noored! Minu esmasünnitus jääb aastasse 1975. Nüüd istuge kindlalt toolile. Olin 20-aastane ja teadsin ette, et K.Marxi sünnittusmajas vastuvõtutoas töötab jõhker naine, kes kuu aega enne minu sünnitusaega, mu tuttava valudes sünnitaja koju saatis, kuna teda ei toonud kohale kiirabi. Mina sõitsin siis kiirabiga. Võeti vastu. Pidin vastama ankeedile, milles probleemi tekitas küsimus -millal toimus viimane seksuaalvahekord. Ma tõesti ei mäletanud. Selle peale käratas med. töötaja:"Noh, kas eile või?". Ei saanud aru, milleks selline küsimus.
Siis oli klistiiri aeg. See tehtud, käratati:"Kui sa põrandale lased, koristad ise ära!". Õnneks läks hästi. Duši alla saadeti mid ka- valudes nagu olin. Kõik see tehtud, õnnestus lõpuks eelsünnitustuppa pääseda. Ei olnud mingit eelnevat infot sünnituse kohta.
Kui pressid algasid, ei teadnud ma sellest midagi -ütlesin, et soovin poti peale. Õnn, et laps potti ei tulnud. Lõpuks ämmaemand avastas, et sünnitus on alanud. Kiidusõnu jagus küll ämmaemandale, kes oli südamlik ja asjatundja.
Palatis olime 6 päeva, laps omaette lastetoas, näha sain teda vaid söötmise ajal. Naistel aluspükste kandmine keelatud. Jalgevahele anti vanad mähkmed, oma vatti alla panna ei lubatud - käidi korra isegi kontrollimas.
Järgmise lapse sünnitus läks kergemalt. Ei mingeid rebendeid. Tänu sellele pesin 6-inimese palati põrabndat igal päeval, kuna sanitare ei jagunud. Last nägin alles 2 päeva pärast sünnitust, kuna tal oli mingi probleem olnud. Mis oli, ei öeldud. Õnneks oli ka selle sünnituse juures väga tore ämmaemand, kes ergutas mind kiiremini sünnitama - 11:55 sündinud lapsega sain 1 päeva varem koju, muidu oleks veel ühe päeva põrandat pesnud.
Mul on südamest hea meel, kuhu meie meditsiin on liikunud. Loodan, et need probleemid, mis teile trauma põhjustavad, saavad ka lahendatud ja olge õnnelikud, mis ühiskonnas teie elada saate!
Pilt on illustratiivne.