Minu loo märksõnaks on- "pole näidustatud".
Mul on on olnud kaks väga erinevat sünnitust. Esimene oli aastal 2008 ja teine 2017. Mõlemad sünnitused olid samas haiglas.
Mu esimene sünnitus (11 tundi) oli lihtsalt SUPER. Mu kõrval oli abikaasa, tol hetkel vahetuses olnud ämmaemand ja sünnitusarst. Erilised kiidusõnad lähevad ämmaemandale ja noorele tallinna meessoost arstile, kes väga oskuslikult ja rahustavalt minuga suhtlesid ja toimetasid.
Teine sünnitus (5,5 tundi) aga oli miskit muud kui super. Kuna mu abikaasa oli ära, kutsusin kiirabi ja mind transporditi haiglasse. Kiirabi prigaadis olnud meedik, kes oli minuga kongis oli nii kaastundlik, et tal endalgi tuli pisar silma mind nähes. Jõudsime siis haigla sünnitusosakonda, kuhu jõudes ütlesin kohe ämmaemandale, et kuna mul skolioos, siis mu selg hakkab valutama ja krambitama. Ütlesin selgelt, et soovin epiduraaliga sünnitust. Selle peale öeldi mulle:"Veel pole näidustatud ja vaatame hiljem". Jäeti siis mind oma tuhudega üksi palatisse toimetama.
Mingil hetkel saadeti mind dušši alla. Sealt lõpuks välja tulles avastasin, et mind oldi lihtsalt kaheks tunniks sinna unustatud (NB! olin ainus sünnitaja osakonnas) . Läksin sünnitustoast välja ja avastasin, et tädikesed vaatavad Eurovisiooni eelvooru. Palusin taas epiduraali. Selle peale vastati kohe, et "pole näidustatud" . Vahepeal käidi korra küsimas, et kuda on? Ütlesin taas, et soovin epiduraaliga ja taaskord sain sama vastuse. Mingi hetk tuldi uuesti ja taaskord sain selle sama vana vastuse.
Siis tuldi ja kontrolliti emakakaela ja siis mu epiduraali päringu peale öeldi:"Oi, siin 7cm avatust ja enam seda küll teha ei saa.". Nende eitavate ütluste peale olin ma lõpuks sellises ahastuses ja palusin, et andke mulle miskit, mis neid seljavalusid vähendaks. Selle peale tehti mulle NoSpa süst ja siis läks sünnitamine kiireks.
Ma olin sünnitamise hetkeks nii füüsiliselt kui vaimselt nii väsinud. Selleks hetkeks olin ma nii endast väljas ja nõudsin keisrit (ma ütlesin, et ma pole suuteline last sünnitama) ja pildusin ka presside vahel mõned krõbedamad sõnad. Ei no otse loomulikult jäi laps kaelapidi kinni ja ämmaemanda nägu ütles, et ta tundis natuke hirmu. Lõpuks mu kõhult surudes ja last tõmmates saadi laps kätte. Mõneks hetkeks oli lapse nägu sinine aga see õnneks läks roosaks tagasi.
15minutit peale sünnitust jõudis kohale ka mu abikaasa, keda nähes olin ma väga rõõmus ja hakkasin maha rahunema. Peale abikaasa palatisse astumist (00.15) ei näinud ma enam kordagi ämmaemandat. Mind viidi palatisse ja alles hommikul nägin arsti.
Oma looga tahan ma julgustada kõiki naisi, et kui sünnitama lähete, siis kindlasti püüdke kaasa võtta keegi (ema, kaaslane, toetaja), et keegi saaks teie eest seista kui teie enda jaks on otsakorral.
Kui küsida, et kas ma tahaks veel lapsi siis olen väga kahe vahel. Kui keegi suudaks mulle garanteerida, et mu sünnitus tuleks selline nagu esimene, siis võibolla kaaluksin. Probleem ei olnudki valus, vaid mu jõud rauges pigem sellest, et ma tundsin end seal nagu tühi koht.
Pilt on illustratiivne.
Comments