Olin esmasünnitaja Pelgulinna Sünnitusmaja viis aastat tagasi.
Peale plaanilist keisrit ei suutnud ma voodist end püsti ajada. Õnneks aitas beebiga mind mees. Järgmisel päeva hommikul, kui oli uus vahetus, marssis palatisse uus ämmaemand sõnadega, mis jäävad elu lõpuni meelde:"Kuulsin, et siin pidavat üks printsess olema, kes end üles ei saa aetud!". Suure vihaga end püsti aetuna, tõmmati mul kateeder põiest nii, et sama aeg pool-kössakil seisin, toetudes lauale. Mäletan, et põrandale langes kateedri otsast veel veretilku.
Peale keisrit ei teki alati piima kohe, nibusid muditi suhteliselt jõuliselt ja too hetk see kuidagi rikkus minu intiimsusbarjääri. Oli ebamugav.
Ilmekalt võtab kogu sünnitusloo kokku suur info puudumine- saime juhuslikult, alles 3.ndal päeval sünnitusmajas viibides mehega teada, et meie peame iga hommik beebit kaaluma. Me muudkui ootasime iga hommik, et millal nüüd tullakse kaaluma.
Esmasünnitajad ei pea olema eristaatuses, kuid teadmatus, kogenematus, ka kartus- sellega võiksid töötajad arvestada.
Kaks aastat hiljem samas majas sünnitades oli kogemus 180 kraadi teine. Olin siis ka ise teadlikum. Tekkis ka tunne, et korduvsünnitajasse suhtutakse lugupidavamalt.
Otsustasin jagada oma lugu, kuna pole kunagi mõelnud, et see oli sünnitusvägivald. Kuid seda ta tegelikult oli! Kahjuks häirib see siiani, kui sellele mõtlen. Nii ei peaks olema! Inimlikku suhtumist ning mingit süsteemi raputamist sünnitusmajadesse!
Pilt on illustratiivne.
Opmerkingen