Koroonaaeg, ITK.
Ma sain umbes kaks nädalat enne teada, et ilmselt sünnitan üksinda, kuna olin esmarase, siis ei osanud väga muretseda.
Mul oli rasedusdiabeet, preeklampsia ja lõpuks ka maksanäitajad kõrged, siis sain saatekirja esilekutsumisele kaks nädalat enne oma tähtaega. Kolm päeva olin esilekutsumisel ja kolmanda päeva õhtul hakkas kõik pihta. Kuna ma ei teadnud, millised need valud on, siis minu jaoks oli see kohutav ehmatus, kui need valud päriselt kätte jõudsid.
Kui veed ära tulid, läksin otsisin üles õe ja ütlesin, et veed tulid ära ja kohe ka 2 minutilise vahega valud. Õde ütles, et see pole veel midagi, ootame.
Kuna oli õhtu ja enamus mul palatis magasid, siis tatsasin oma valutava kerega mööda koridori ringi ja siis tuli meeletu hirm, mul oli nii valus, aga keegi ei teinud midagi ja ma mind valdas tohutu üksildus tunne. Hakkasin lahinal nutma ise kägaras põrandal olles. Õdede juurde viis mind kusjuures koristaja, kes põrandaid koridoris pühkis ja mind lohutas.
Toimunud oli õdede vahetus ja mind võttis vastu vanem proua, kes helistas üles sünnitus tuppa ja minu ees ütles telefoni: Kas saaksite palun alla tulla mul on siin üks nuttev sünnitaja kes väidab, et hakkab sünnitama kohe. Kas te kujutate ette, kui halvasti ma ennast tundsin?
Õnneks see arst, kes mind vaatama tuli, oli hästi tore, rahustas mu maha, ütles, et avatus ainult 2 cm, aga kuna mul valud, siis saadab mu ikkagi sünnitustuppa. Pakkisin oma asjad ja vedaisn need üksi liftini ja üles aitas mind jälle see armas koristaja. Ma olen nii tänulik temale, et ta just sellel hetkel olemas oli.
Üleval kästi kohe mask ette panna ja viidi mind sünnitustuppa, kus kohe toonitati, et maski ei tohi kindlasti eest ära võtta ja mingu ma dušši alla kui valus. Valutasin seal u tund aega, kui tuli ämmaemand, kes minu õnneks oli super sõbralik. Sain epiduraali ja umbes tunni pärast hakkas sünnitus. Olime ämmaemandaga kahekesi ja kui aus olla siis sellel hetkel peale ämmaemanda ma sinna kedagi muud ei vajanudki. Ta oli mulle toeks, julgustas mind, hingas koos minuga, viskas nalja, lasi mul oma jalga vastu ta puusa toetada.
Et lugu liiga pikaks ei läheks, siis lõpetuseks ütlen, et sünnitusel piisas mul ainult ämmaemandast, kuna ta oli imeline ja järgmine kord võtan tema oma eraämmaemandaks.
Aga sünnitusjärgne aeg, mis veetsin haiglas, tundsin, et oleks tahtnud oma lähedast sinna, kuna mind ei aidanud mitte keegi ja õed koguaeg vahetusid, mõni üksik, kes oli armas ja uuris rohkem, kuidas mul läheb ja kas vajan midagi. Kuna mul ei olnud süüa kaasas ja tuua pakke ei võinud, siis mul oli kohutav nälg, ma nutsin kuna koguaeg oli kõht tühi. Aga jällegi aitas mind abipersonal.
Ma ei tea, kus ta seda teadis või nägi, kuna ma ei nutnud kellegi ees, aga söögitädi tõi mulle topelt portse ja õhtul enne, kui ära läks ütles, et jättis mulle külmkappi võid ja saia (seda kirjutades tuleb mul nutt kurku). Te ei kujuta ette, milline õnne tunne mind valdas. See võib tunduda tobe, aga kuna ma olin äsja sünnitanud ja imetav ema, siis nälg oli tohutu ja need haigla portsud olid nii väiksed. Ütleme nii, et olukord polnud kõige hullem aga jättis ikkagi jälje.
Pilt on illustratiivne.
Comments