Räägiksin teile oma sünnitusloo, millest on nüüdseks möödas 1,6 aastat.
Sünnitama minnes olin 20 aastane, ning tegu oli meie pere esimese lapsega. Sünnitasin Pärnu haiglas.
Läksin haiglasse 12h peale esimeste valude teket, haiglasse jõudes oli avatust 2cm. Saime kohe sünnituspalatisse, kuna haigla oli tol hetkel tühi. Personal oli tõesti väga lahke ja sõbralik.
Kell 8.00 hommikul oli töötajate vahetus ning siis hakkaski kogu lugu pihta. Tol hetkel oli avatust 3cm ja olin haiglas viibinud selleks ajaks juba 8h. Ämmaemand käis mind vaatamas siis kui vahetus algas, ning tuli uuesti 11-12.00 vahel. Kuna veed polnud tulnud, saadeti õpilane vett avama, see kestis 15 minutit, oli väga valulik ning seejärel kinnitas, et veed on avatud.
Valud küll tugevnesid, aga avatust oli 4cm. Sel hetkel küsisin valuga toimetulemiseks valuvaigistit. Ämmaemand ütles, et kui ma lasen endale epiduraali teha, siis sünnitegevus lükkub kõvasti edasi-jäi seekord tegemata! Selleks ajaks olin valudes olnud 30h, magada polnud saanud ja kuna söögi isu polnud, siis energiat polnud ka enam.
Kella 14.00 ajal pistis ämmakas pea ukse vahelt sisse ja ütles, et sünnitaja nägu ma pole, ning lahkus kohe peale seda. Valud läksid aina hullemaks ja sisse tuli siis ämmaemanda abi?! Kes ütles, et võib mind valude leevenduseks vanni saata. Kui vann oli valmis ja see sama naine mind kutsuma tuli, astus palatisse ka ämmaemand ja küsis et miks nad mulle üldse vanni valmis panid, kui duššialla saab ka minna? Sel hetkel ei hoolinud ma üldse enam sellest kõrvalisest jutust ja vudisin kähku sinna vanni poole, kell oli kuskil 16.00.
Vanni istudes kadusid ruumist kõik arstid.. Sain vannis olla ~2 minutit, kui tundsin ennast järsku väga halvasti, tunne oli nagu hakkaksin minestama. Mees läks kähku arsti kutsuma. Siis saabus uuesti ämmaemand, kes kohe hakkas (VÄGA) üleoleva tooniga kõnelema, et miks ma nende tööd segan ning pole mul häda midagi jne.. Siiski ÕNNEKS kontrollis ta lapse südametööd, mis oli tolleks hetkeks 199x/min. Seda nähes käskis ta mul kohaselt vannist välja tulla, ning nii kui sain vannist välja, tulid ära veed (jah, õpilane polnudki tegelikult vett avanud), mis olid rohelised.
Siis suundusime tagasi sünnituspalatisse, kus öeldi, et sünnitegevus käib ning tuleb hakata pressima, esimestest valudest oli möödunud tolleks hetkeks 34+h ja kuna terve selle aja olin edasi-tagasi jalutanud-see oli ainus leevendus valudele. Ämmaemand sõnaotseses mõttes sundis mind selle pukil?!(ma tõesti ei tea kuidas seda nimetada) toetudes pressima.
Kinnitasin neile, et ma lihtsat ei suuda enam seista, siis lubati ikkagi voodisse lõpuks. Siis aeti mees kõrvalt ära ja järsku oli palatis 4 arsti. Laps sündis veidi enne 18.00 (esimestest valudest lõpuni 36h).
Peale sünnitust, kui laps oli rinnal, tehti ära kiired toimingud ning arstid kadusid 2h teiste sünnitajate juurde, peale seda tuldi last kaaluma ja mõõtma. Lisaksin siia ka selle, et hommikul, kui lastearst tuli, saime sõimata ka selle eest, et lapsele hommikul kindad kätte panin, kuna küünekäärid olid maha ununenud ja nägu oli juba kriipse kraapse täis.
Üks on kindel, võis juhtuda küll, et sain kehva vahetuse, aga järgmine laps seal haiglas ei sünni.
Tervitaksin ka ämmaemanda abi (mustade juustega lühem naine), kelle nime ma ei mäleta, aga oli maailma kõige armsam inimene, kes tõesti oli veidikenegi vaimselt toeks!
Lisan veel juurde, et enne sünnitama minemist 1 kuu oli ultraheli, kus Pärnu haigla arst ultraheli tehes ütles, et lapsel on kõhus 4,5 cm tsüst, mis tuleb kohe peale sündi operatsiooni käigus eemaldada. Olin väga paanikas ja mures. Esimene laps siiski ja ise suhteliselt noor ka (20 aastane tol ajal). Tallinna arsti juures (2ndl hiljem) selgus, et tegu on lapse põiega. Käskisin veel vist 100x üle kontrollida, aga nii oli. See oli reaalselt kõige õnnelikum päev minu elus. Ma olin nii mures ja magamata need 2 nädalat.. mõte sellest, et pean kohe peale sündi oma pisikese operatsioonile saatma, tundus kohutav. Selline vale diagnoos on mõtlematu ja väga kurnav lõpurasedale.
Pilt on illustratiivne.
Comments