Minul on olnud 3 sünnitust, kõik 3 keisrid, neist 2 esimest erakorralised.
Kõik kogemused on ühest haiglast. Jutt tuleb küll pikk, aga ehk on sellest kellelegi kasu (võibolla mulle endale just kõige rohkem, sest saan lõpuks selle kõik oma hingelt ära rääkida).
Esimese raseduse ajal oli mul noor ämmaemand, kes oli suhteliselt konkreetse ja karmi ütlemisega, mistõttu tulin iga kord sealt ära nutuvõre suul. Põhiliseks probleemiks oli minu "meeletu" kaalutõus ehk 1-1,5kg kuus (kokku u 15kg). Sain süüdistusi, et ei oska toituda ja söön ainult sefiiritorte. Viimasel paaril kuul ma lihtsalt valetasin talle oma kaalu.
Teine "riidlemise" põhjus oli selles, et mu ema ja õde on suhkruhaiged. Minu suhkrunäit oli terve raseduse ajal ideaalne, kuid sellegipoolest saatis ta mind kolmel korral veresuhru testi tegema (oi, kui rõve see oli!).
Tähtaeg lähenes. Ja läks ülegi. Ühel esmaspäeva õhtul, umbes kella 10 paiku tundsin, et pean tualetti minema. Paber oli roosakas. Sama 5 minutit hiljem, 10 minutit hiljem jne. Pool tundi hiljem hakkasid valud, mis koheselt kestsid 1 minuti ning vahe oli umbes 3 minutit.
Otsustasin vanni minna, kus ligunesin kella kaheni öösel. Kuna tuhud olid päris tihedalt, siis ajasin mehe üles ja 3 paiku olime haiglas. Avatust oli 1cm ja mulle anti valida, kas jään üksi sünnituseelsesse või lähme koju. Läksime koju. Mina jälle vanni ja mees magama. Tuhud jätkusid samas rütmis.
Kell 9 teisipäeva hommikul olime tagasi haiglas. Avatust 2,5cm ja saadeti sünnitustuppa. 12 paiku päeval pandi valuvaigistav küünal, sest avatust ei olnud piisavalt epiduraali jaoks. See ei aidanud. Tunnike hiljem oli avatust 3cm ja tehti esimene epiduraal, et saaksin veidikenegi puhata. Epiduraali sain ka 3 paiku ja 6 ajal, viimane ei mõjunud enam üldse.
Õhtul 8 ajal tuli uus vahetus tööle ja ääretult ülbe ja üleolev naistearst otsustas hakata oksüdotsiini andma, sest avatus oli endiselt pea olematu, kuid tuhude intervall endiselt sama.
Lõpuks olid tuhud non-stop, mina röökisin u 4 tundi täiest kõrist, kuid avatus endiselt olematu. See oli kolmapäeva hommikul peale 3 ja ma olin sünnitanud pea 30 tundi. Lõpuks ma röökisin ja nutsin ja anusin, et mulle tehtaks keiser. Õnneks see ka tehti.
Peale keisrit viidi meid mehe ja lapsega ühte tuppa, öeldi et perepalat vabaneb päeva jooksul. Toas oli peale minu voodi veel üks voodi ja kuna keegi mitte mingit muud infot ei andnud, keeras mees end sinna magama. Oh sa raks, millise sõimu osaks me saime! Mees visati haiglast välja (oleks väidetavalt kohe pidanud koju minema) ja tagasi lubati alles siis, kui perepalatisse saime.
Loomulikult ei hakanud mul piima tulema, lapse kaal langes ja kõigi poolt käis pidev ähvardus intensiiviga. Õnneks siiski 3 päeva hiljem saime koju, aga terve see haiglas oleku aeg möödus riidlemise tähe all.
Hiljem kontrollis käies ütles ämmakas, et ta pole iialgi kuulnudki, et selliseid ravimikombinatsioone sünnituse ajal manustataks, veel vähem sellises koguses oksüdotsiini.
Mõni aasta hiljem jäin teise lapse ootele ja see rasedusaegne ämmakas oli ülimalt super. Hoolitses, muretses, andis nõu ja oli igati toetav.
Kätte jõudis aeg sünnitama minna. Kordus täpselt sama stsenaarium, mis esimese sünnituse ajal. 1 minut tuhu, 2-3 minutit vahe, mõne tunni pärast haiglasse, avatust 1cm, koju, mõne tunni pärast tagasi haiglasse, avatust endiselt veel ääretult vähe, kuid saime siiski sünnitustuppa.
Vana keisri arm tegi algusest peale valu, kuid ei midagi hullu. Epiduraali tehti vaid 1 kord, et saaksin veidi magada (jälle oli öö). Personal oli igati toetav, kuid kui hommikul tuli uus vahetus ja uus ämmakas, läks asi käest.
Öö jooksul proovisin kõik erinevad tuhutamise poosid ära, v.a neljakäpukil. Tundsin, et see pole minu jaoks. Uus ämmakas kupatas mind aga just neljakäpukile ja sai täiesti kurjaks, kui seda ei soovinud teha. Noh, eks ma siis lõpuks ikka tegin nii, sest tema on ju ekspert.
Koheselt lõi meeletu valu alakõhtu. Tema sõnul oli see normaalne. Minu ütlemise peale, et mul on armiga emakas, ta ainult ühmas, et no ja siis. Kümne minutiga oli valu täiesti väljakannatamatu. Mees kutsus arsti, kes tuli kontrollima avatust. Järgmine hetk oli palat verd täis ning mina järjekordselt teel opisaali. Seal ei jõutud ära oodata tuimestust ja mind hakati opereerima. Seda valu ei ole võimalik sõnadesse panna. Loomulikult pandi mind siis kohe üldnarkoosi.
Ülejäänud haiglas viibimise aeg oli üldjoontes meeldiv, kui üks ämmaemand välja arvata, kes kohe üldse ei tahtnud valuvaigisteid anda. Hirmus oli ka see, kui gaas, mida manustati operatsiooni ajal, liikus õlgadesse ja kaela nii, et ma terve öö ei saanud pikali minna, sest siis ei saanud ma hingata. Mind viidi ultrahelisse, kus olin sunnitud pikali heitma ja siis u 5 inimest lihtsalt vaatas pealt, kuidas ma õhku ahmin. See oli väga alandav ja abitu tunne.
Laps muidugi kaotas jälle kaalu, kuid intensiiviga meid ei ähvardatud, vaid paluti jälgida, et kaalu langus üle 10% ei läheks. Hiljem digiloost lugedes sain teada, et mul oli emaka arm rebenenud täies ulatuses ja lisaks veel mõned sentimeetrid ning ka platsenta osaliselt irdunud. Viimasel hetkel saadi laps kätte. Sünnitusjärgses kontrollis sain kinnituse, et suure tõenäosusega see juhtuski ämmaka kogenematusest/teadmatusest ja kui ta mind neljakäpukile kupatas, siis rebeneski vana arm.
Aga mõni aeg hiljem jäin kolmanda lapse ootele. Raseduse ajaks jäin naistearsti jälgimise alla, kes juttude järgi oli väga karmi ütlemisega. Tegelikult oli ta küll otsekohene, kuid siiski väga tore ja meeldiv. Kohe oli ka teada, et tuleb plaaniline keiser.
Rasedus kulges igati kenasti, arst ei piinanud mind veresuhkru testidega, sest sai eelnevatest rasedusaegsete uuringute tulemustest aru, et pole mul asi üldse hull. Samuti ei katsunud ta minu kõhtu vaid tegi iga kord UH, sest eelmistel kordadel oli ka see mulle valu tekitanud.
Operatsioon läks igati korda ning kui järjekordselt laps kaalus alla võttis, rahustasid mind ämmakad ja arstid ning mingit intensiiviga ähvardamist ei olnud. Isegi kaaluda ei palutud iga 3 tunni tagant öeldes, et see tekitab emale ainult stressi ja seda pole kellelegi vaja. Ainus negatiivne isik oli üks koristaja, kes ei vaevunud isegi mitte koputama, vaid tormas iga kord kolistades palatisse oma haisva põrandalapiga.
Kokkuvõttes on mul ühe haigla 3 kogemust, millest igaüks läks ainult paremaks. Ärge jätke mõne toriseva ämmaka või arsti pärast sünnitamata! Jah, paljud seigad on nagu halb unenägu, mille tahaks unustada. Aga teie beebid - need suured, põhjatu armastusega täidetud silmad - on väärt siia ilma tulemist!
Pilt on illustratiivne.
Comments