Minu lugu leidis aset küll aastaid tagasi, kuid on selgelt meeles.
Noore esmasünnitjana oled niigi hirmul, mis toimub, mis saama hakkab, kuidas edasi. Sünnitus oli pikk ning keeruline. Kui see läbi oli, olin õnneks korras ning midagi justkui viga polnud. Probleemid algasid siis, kui beebi ei söönud korralikult, st mina oli saamatu. Täpselt nii mulle öeldi ning edaspidine suhtumine oli õudne.
Midagi küsida ei saanud, kohe sain kriitikanooltega pihta, miks sa nii teed, miks sa naa ei tee, kuidas sa ei oska, miks sa ei oska, kas sa enne üldse midagi uurinud pole, kuidas sa ei tea, miks sa ei tea, MIKS MIKS MIKS MIKS?! Palun vabandust tõesti, et olen esmasünnitaja.
Beebi karjus, ise olin väsinud. Sööma teda ei saanud kuidagi, olin vaimselt nii läbi, et kaalusin juba lihtsalt asjade pakkimist ja ära minemist- ükskõik mis moodi. Ainus, kes minuga inimlikult käitus, oli üks noor praktikant- siiani olen meeletult tänulik.
Inimesed seal justki eeldavad, et kui see mida nemad teevad ja teavad, on sama loogiline mulle. EI OLE! Nemad peaksidki olema seal selleks, et toetada need paar päevad värsket ema, mitte tekitama talle tunnet, et sa ei ole oodatud ja tüütad. Lõpuks ei tahtnud ma midagi enam neilt küsida, lihtsalt see tagasiside, mis tuli, oli negatiivne.
Lahkudes ei vaadanud kordagi tagasi ning kedagi isiklikult ei tänanud. Kogu protsess oli õudne ning ealeski ei lähe sinna tagasi.
Inimesed- maailmas on sadu erinevaid elukutseid, mille vahel valida, vahetage töökohta! Ärge lõhkuge teisi inimesi. Olen väga õnnelik, et see kampaania algatati, sest lõpuks hakatakse sellest ka rääkima!
Pilt on illustratiivne.
コメント