Mina olen koroonaaegne sünnitaja. Sünnitasin Lõuna-Eesti Haiglas ning tollel ajal oli minu mees lubatud sünnitusel viibima maskiga.
Minu lugu on raske ka juba sellepärast, et sain rasedusest teada peale raskesse õnnetusse sattumist välismaal. Sellest tingituna omasin mitmeid füüsilisi vigastusi ning probleeme, mistõttu mul ei olnud võimalik nt tuhude ajal enda selga ise masseerida, rääkimata lapse hoidmisest käes ning muude vajalike tegevuste teostamisest peale sünnitust.
Kaalusin ka kodus sünnitamist, mis kahjuks veel Eestis Haigekassa poolt tasustatud ei ole ning kokkuvõttes pidin ikkagi haiglasse sünnitama minema.
Olles holistilise maailvaatega inimene, hoolin väga, mis keskkonnas ja energias minu laps ilmale tuleb. Mul on oma nägemus vaktsineerimisest ja paljudest muudest tavapärastest toimingutest sünnitusmajas. Kõik minu vastavad soovid olid kenasti sünnitusplaanis kirjas.
Minu mees aitas mind palju enne sünnituspalatisse minemist, masseeris selga ja toetas vaimselt. Hiljem viidi meid sünnituspalatisse, kus ta jätkas minu eest hoolitsemist. Samal ajal toimus kõrvalkabinetis teine sünnitamine ning ma ei olnud kogu aeg arstide järelvalve all. Minu mees täitis ise vanni veega ning aitas mul palatis ringi liikuda. Ämmaemand ise oli väga hoolitsev noor neiu, kes tegi oma tööd väga professionaalselt, kuid samal ajal viibis sünnitusel ka sünnitusosakonna juhataja, kes oli aga hoopis teistsuguse suhtumisega. Ta heitis minu mehele ette, et miks ta minu all olevaid ühekordseid linu pidevalt vahetas. Mille peale minu mees küsis:"Kas ma pean laskma siis oma naisel veres lamada?".
Hiljem, kui valud muutusid intensiivsemaks, hakkas juhataja minu mehele ette heitma seda, et ta minu eest kõneles. Nimelt valud olid nii hullud, et ma hoidsin silmi kinni ning olin pea teadvuse kaotamise piiril ning ei suutnud enam rääkida. Juhataja aga muudkui kordas vihaselt toonil:"Ma küsisin naise, mitte mehe käest!!" seistes pahura näoga käed ristis täpselt minu ees, jälgides ämmaemanda tööd ning kritiseerides minu mehe toetavat käitumist. Tema toon oli ründav ja negatiivne.
Hakkasin sünnituse ajal selle asemel, et keskenduda sünnitusele endale, looma energeetilist kaitset selle juhataja eest, sest tunnetasin tema kahjustavat olekut mitte ainult verbaalselt, vaid ka vaimselt.
Kui laps oli sündinud, taheti kohe nabanöör läbi lõigata, kuid õnneks ütles minu mees järsult:"Kas te siis ei ole lugenud meie sünnitusplaani? Meil on kirjas, et me tahame oodata läbilõikamisega, kuni nabanöör lõpetab pulseerimise.". Ning algaski suur vaidlus mehe ja juhataja vahel nabanööri teemal.
Jah, sünnitajad on tundlikud sellel elumuutval hetkel, kuid meditsiini töötajatel, kes nendega tegelevad, peab minu hinnangul olema olukorrale vastav psühholoogiline lähenemine, sest sünnitus ON väga intiimne ning jääb naisele terveks eluks meelde!
Ma olin väga tänulik noorele ämmaemandale, kes tegi oma tööd hingest, kuid mul on siiralt kahju, et osakonna juhataja on inimene, kes näitab sellist eeskuju ja loob negatiivse õhkkonna niivõrd olulisel sündmusel, rünnates inimesi verbaalselt.
Hiljem olen veel mitme äsja sünnitanud naisega rääkides kuulnud negstiivset tagasisidet selle sama osakonna juhataja kohta. Juhtima peaks inimene, kes näitab positiivset eeskuju oma töötajatele ning ei tekita sünnitustraumasid! Kõik algab kõrgemalt.
Pilt on illustratiivne.
Comments