Sünnitasin enda esiklapse aastal 2012.
Rõõmuga oodatud elusündmust aga varjutasid mitmetes eri punktides meditsiini personali suhtumine ja käitumine. Kahjuks sattusime juba jälgimisele üsna ebameeldiva isiku juurde. Seni, kuni ma käisin abikaasaga koos, siis oli enamvähem, aga kui pidin mingil põhjusel üksi minema, siis hirmutati alandati, et kuidas ma siis ei tea asju, mille kohta ma täpsustusi küsisin.
Sattusime ka genotoloogi juurde analüüsi tulemuste pärast ja ka selle isiku roll või oskused tekitasid suuri küsimusi. Esitati paar küsimust geenihaiguste esinemise kohta lähisuguvõsas õdedel ja vendadel, mida ei ole. Ja siis anti lihtsalt paber saatekirjaga protseduurile jutuga, et vaid iga kahesajas rasedus katkeb selle tagajärjel. Mul oli tunne nagu mind tahetakse tapamajja viia. Just nii ma seda olukorda tookord kirjeldasin.
Kui üritasime selgust saada, et mis mure meie lapsega kahtlustatakse, siis sellele mitte mingit selgitust ei jagatud. Saadeti lihtsalt paber näpus minema. Õnneks oskasid mu sõbrad suunata mind erakliinikusse, kus mind sama päev peale tööaega ka vastu võeti, sest emotsionaalne seisukord oli kohutav ja nad kartsid selle tagajärjel kahjustusi mulle ja lapsele.
Sealne arst võttis meid rahulikult ette, seletas kõigepealt lahti paberipeal olevad andmed. Tuli välja, et risk millegi esinemiseks oli väga minimaalne. Siis teostas läbivaatuse ja möödistuse lapse osas. Seletas iga aspekti ära ning selle tulemusena muutus risk pea olematuks, et lapsel võiks olla selliseid vigastusi. Tema julgustas mind olema uhke ja rõõmus rase. Tänu temale siis 15 nädalal lõpuks ma julgesin seda olla kuni järgmise enda ämmaemanda visiidini, kus põrmustati mu otsus riskantset analüüsi mitte teha. Alandades mind ja ka tipptasemel eraarsti ekspert arvamust. Kuna ma olin toopäev üksi läinud ja abikaasa avastas mu seisundi alles õhtul töölt tulles, siis ma ei hakkaks kordama siinkohal ka tema emotsioone, sest ka tema sai sellest tugeva trauma, kuidas tema naist ja last koheldud oli ja millisesse seisu viidud.
Rohkem ma üksinda ämmaemanda visiitidele ei läinud. Kui abikaasa ei saanud tulla, siis tuli mõni sõber kaasa. Jah tänasin hiljem viisaka inimesena ämmaemandat ja ei kaevanud kuhugi, sest arvasin, et juu siis ongi selline süsteem.
Sünnitusele minnes vastuvõtt oli täiesti okei. Ei midagi erilist ega ka midagi kehva. Mõistlik, rahulik paberite täitmine. Sünnitustoas oli esialgu meil täitsa tore, sest meil oli tugi ämmaemanda õpilase näol, kes enamus ajast meiega oli. Saan aru, et mudu on naised lihtsalt üksinda.
Kahjuks raamatutarkus ja kursused, mille ma kõik läbinud olin, ei teinud minust imekombel sünnitajat. Laps oli mitu tundi sünnitusteedes kinni. Mul ei võimaldatud võtta selliseid poose, mis minu keha soov oli. Mingi hetk ämmaemand kähmas, et kas sa saamatu oled, et last välja ei saa punnitatud. Arvestades, et laps oli sünnitusteedes kinni viisil, et ka vaakumiga ei olnud kerge teda välja aidata, pidi tegema lahkliha lõike, siis sellise süütunde tekitamine, mida kandsin veel aastaid endas, oli kirjeldamatu truma. Ilmselgelt ei läinud peale sellist kähmimist midagi paremaks, kehas oli lihtsalt tunne, et olengi saamatu ning ma suren koos lapsega lihtsalt ära, sest ma olin mitu tundi juba pressinud täiega jõuga. Viisil, et ka mehe käsi oli siniseks pigistatud ja mu pingutusi peeti olematuks. Kui ma õieti hingata ei osanud, siis sain ka sõimu osaliseks, et kas kursustel ei võinud ära käia. Selle asemel et toetada. Üks asi on teada teine asi on stressiolukorragas toime tulla. Igal sammul sain signaali, et mina pean lihtsalt oskama ja olen saamatu.
Kui see kõik läbi oli, viidi mind ratastoolis sünnitusjärgsesse osakonda. Ma olin kurnatusest liikumisvõimetu, aga püüdsin ikka naeratada enda lahke loomu ajel inimesele, kes mind seal vastu võttis. Ilmselt olin ma vahetuse lõpus ebameeldiv kohustus, sest sealt tuli ka vaid kärkimist. Kui ämmaemand ei mõista raske sünnituse läbinud naise jõuetut seisukorda, siis ilmselt ei ole ta õiges kohas. Õnneks teda järgnevate päevade jooksul ei näinud.
Järgmine vahetus oli väga toetav, mulle pakuti võimalust, et and kutsuvad soovi korral raseduskriisi nõustaja, millele ma kergendusega jah ütlesin. Ise ei oleks ma sellise võimaluse olemasolust teadnud. Nõustaja siis üritas pehmendada minu süütunde koormat nii palju kui sel hetkel võimalik oli.
Osakonnas oli olukord nii ja naa. Rohkem otseselt tigetsevaid isikuid ei olnud, aga väga palju vasturääkivusi. Iga inimene, kes uksest sisse tuli, tühistas eelmise õpetused jutuga, et ma teen valesti. Ikkagi nagu kuidagi vastutust selle eest mulle pannes.
Lastetoaga aga oli olukord hullem. Kui ma olin toibunud, mida ilmselgelt proovisin ruttu, siis lastetoaga oli kokkulepe, et kohe kui beebi rinda vajab, annavad nad meile teada ning me kihutame kohale. Kahjuks sellest kinni ei peetud, kui meile teatud aja tagant kõnet ei tulnud, läksime ise kohale ja selgus et and olid ilma meie loata lapsele kunsttoittu pakkunud. Laps enam rinda siis ei soovinud. See raskendas ka lapse rinnale saamist ja piima tulekut. Kui siis sai alpse esmaselt rinnale, aga sealt veel midagi ei tulnud, sain sõimu osaliseks, et mis ma üldse sinna laste tuppa tulen, kui mul lapsele piima anda ei ole. Te võite ise arvata, kuidas ma sel hetkel kildudeks kukkusin. Mees aitas mul end koguda ja ilmselt sel hetkel sai ka tema esmavanemana ikkagi piisvalt suure shoki ja arusaamise, et lahkest käitumisest head nahka ei ole.
Tänu mehe julgusele ja oskusele viisakalt, aga kindlameelsest asju ajada, läksime lastetuppa tagasi, kuna näha oli, et laps enam ei vajanud pidevat tuge ega jälgimist meditsiini personali poolt, siis teatas mees, et me võtame nüüd oma lapse osakonda endaga kaasa ja kui neil on vaja protseduure teha, siis nemad helistavad meile.
Hiljem kohtasime lastetoas vene prouat, kes oli üliabivalmis ja arvestav meie soovidele ja andis muredele mitmeid lahendusi, mille üle oleme tohutu tänulikud ja lõpuks sai laps ka kenasti tissile. Imetamisnõustajat meile ei pakutud. Sain tunduvalt hiljem teada, et selline ametikoht on olemas, kui laps oli juba suurem.
Kuna meil oli kerge bilirubiini tõus, siis laps päevitas aknalaual. Kuna see personali selline pidev uksest sisse trampimine. Mulle kui rasedusaegse diabeetikule ebasobiva toidu pakkumine, pidevas pinges olek teadmatuses, kas järgmine uksest sisse astuja oskab inimlikult suhelda või ei oli stressirohke, lapse olukord täiesti okei, siis ideele, et meid lihtsalt nädalavahetuseks sisse jätta, reageeris mees väga kindlameelselt, et meie läheme nüüd koju, sest nii on kõigile parem ning tuleme järgmine päev analüüse andma, et kontrollida, kas bilirubiin on korras või ei.
Kodus muidugi 24 h kogu pinge langes, beebi kosus kenasti ja bilirubiin sai korda. Beebi ja mina olima aga pikalt emotsionaalselt katki. Olin kurnatud ja väsinud depressioonis ema. Tekkinud 3 astme rebendid olid kehvasti kokku õmmeldud ja ei paranenud pikalt ning segasid elu veel ka aasta peale sünnitust.
Tervenemise oma sünnitskogemusest sain teise lapse rasedusega. Esiteks läksin ma arvele võtma absoluutselt viimasel minutil, et võimalikult vähe sattuda süsteemi hammasrataste vahele. Mis oleks võinud ju mudugi ka veidi ohtlik olla, aga jällegi, kui poleks esmast kogemust sellisel viisil, siis poleks sellist valikut tekkinud. Läksin siis kui olin leidnud erakliinikust soovitatud ämmaemanda, kelle puhul saab kindel olla, et ma saan austusega koheldud.
1 analüüsi pidin tegema Pelgulinnas, kuna erakliinikus selleks võimekust polnud. UH oli okei, aga kuna ma keeldusin sellele järgnevast veretestist, tuli Pelgulinnast mulle kuri kõne. Seletasin, et me teeme oma ämmaemandaga kokkuleppel ise analüüsid, siis kukuti ähvardama lapse surma jms. Nüüd olin juba rohkem iseteadlik süsteemi vägivallast ja tõmbasin piiri. Teatasin, et selline kõnelemine minuga on kohatu ja lubamatu. Selle peale visati toru ära. Rohkem mul selles osas kokkupuuteid ei olnud.
Iga mure sai oma ämmaemandaga lahendatud, iga küsimus vastuse. Ämmaemand julgustas, pakkus erinevaid lahendusi, mis on kõige vähem sekkuvamad ja ma olin ülirõõmus rase. Nautisin täiega.
Sünnitus oli eraämmaemandaga ning see oli ülivägev. Kuigi mu teine laps oli samamoodi 4400g ehk suur beebi, ja ka samuti esialgu sünnitusteedes kinni, siis ämmaemand võimles ta õigesse asendisse koos minuga ja mul oli imeline sünnitus. Tavaolukorras oleks kordunud sama - andurite külge toppimine ja suure tõenäosusega keiser või vaakum, sest andurid ilmselgelt last õigesse asendisse tõsta ei saa. Kõik olukorrad olid analoogsed aga lahendued hoopis teist sugused. Ämmaemand oskas pakkuda erinevaid looduslikke valuvaigisteid, Kuulas kannatlikult mu hingamist ja kui kuulis seal ebatasasusi, siis aitas kaasa. Toetas abikaasat, suunas mind hästi toetama. Kui mul mingi hetk valud käest ära läksid ja sünnitus muutus kisamiseks, siis silitas, rahustas julgustas, leidis lahenduse, et sünnitustegevus taas effektiivseks saaks.
Laps sündis vannis, ilma suuremate sekkumisteta. Ma tundsin, et olen maailma vägevaim ema üldse. Ja sel hetkel taipasin, et selle naisega võin ma sünnitada ükskõik, mis kohas ja olukorras.
45 min peale sünnitust olin ma nii ägedust täis, et olin kohe valmis sünnitama veel ja veel. Ei mingeid rebendeid. Kuigi laste suurus oli ka peaümbermõõdult üks ühele. Laps võttis kohe tissi, ämmaemand aitas veidi kaasa imetamisvõttele. Kaalulangus oli üsna olematu. Beebi magas esimene öö kohe 8 h järjest ja nii ta ka jätkas rahulikku ööund, kus oli sees 6-8 h pikk uni. Siis väike tiss paar tundi und ja siis hommikul veidi tihedam tissivajadus ärgates.
Ma olin õnnelikeim ja puhanud ema maailmas. On võimalik, kui vaid ise soovida.
Sünnitusmajades ongi hetkel nagu ruleti mängimine, missuguse ämmaemanda sa saad. Kui sünnitus on kiire ja kiirelt saab uksest välja, siis risk on väiksem, et sa satud mõne sellise otsa, kes käituda ei oska. Ei taju isegi seda, kuidas on verbaalselt vägivaldne. Mulle oli huvitav mudugi ka see, et kui sünnitusmajas suruti mul käsi jõuga sisse, et läbivaatust teha ja see oli siga valus, siis teisel sünnitusel see küll nii ei olnud. Jälle on võimalik teisiti. Ei peagi sellist asja ära kannatama.
Beebigrupid on täis selliseid eriti verbaalse väärkohtlemise lugusid. Paljud süüdistavad ennast. Paljud ütlevad, et ei julge midagi öelda, sest see sama ämmakas ju on see kellelt vo peab hiljem abi paluma. Tutvusringkonnas on neid lugusid palju. Kui julged minna abi paluma, et aidata laps tissile, siis vistakse kätte kunsttoidu pudel, anna siis seda kui saamatu oled. Kui selline käitumine pole verbaalne vägivald, siis mis on?
Enamik kardavad sünnitust, kas peale enda kogemust nagu mina või siis sõbra kogemuse järgselt. Tegelt on sünnitus midagi väga võimsat ja ägedat, kui see on hästi toetatud. Ka siis on võimalik saada vägev sünnituskogemus, kui kõik ei lähe ideaalselt. Õige toetus on võtmeküsimus alati just emotsionaalsest küljest.
Vaatan, kuidas ringkaitset ja väärkohtleja õigustamist on meedia täis. See pole õige. Inimesed peavad vastutust võtma. Ei tohi luua vabandusi sellisele asjale. Isegi kui ämmaemandal on raske hetk seljataga, ei õigusta see teise inimese väärkohtlemist. Hea suhtlusega saab olla hoitud nii ämmaemand ise, kui ka sünnitaja.
Enamik väärkohtlemise osaliseks saavatest naistest on just leebe loomuga ja heatahtlikud, mitte bravuuritsejad nagu kangesti jälle välja vabandada tahetakse. Kui sa oled läinud tööle teatud erialale, pead sa oskama ka selle eriala väljakutsetega toime tulla. Koolitama end seni, kuni oskused on ka bravuuritsejaga koostööle saada. See kõik on võimalik, kui naine ei pea juba sünnitusmajja minema kaitse positisiooni hoides. Olen veendunud, et kui rääkida gordoni perekooliga, siis seal on võimekus läbi viia häid koolitusi kriisisuhtlemise valdkonnas ka sünnitusmaja tasandil. Kindlasti peaks hindama enda sobivust sellele ametile. Mudugi on hetki, kus me kõik eksime ja vahel tahtmatult reageerime, aga elu on näidanud, et verbaalsed väärkohtlejad on seda süstemaatiliselt. Seda teavad ka töökaaslased, aga kahjuks ei saa midagi selles osas peale hakata. See, kes on tahtmatult haavav halbade asjaolude kokkulangemise tõttu oskab seda ka kriisi möödudes märgata ja vabandust paluda, sest süda on õiges kohas.
Ma tõesti siiralt loodan et süsteemis hakkab lõpuks asi paranema, sest kurb on kuulata lugusid, kus naistel ei ole võimaldatud kasutada abivahendeid sünnitusel, sest see ei lähe ämmaemanda vaadete ja mugavusega kokku. On isegi lugu tutvusringkonnas, kus naist sunniti sellili asendisse pressidesse , laps vajutas sabakondile ja ei saanud välja. Naine aga põlvili asendis, kuhu ta soovis end sättida, sünnitas momentaalselt. Sellest välja saamiseks lükkas ta ämmaemanda jalaga eemale, sest sõnadega öeldud palve lahti lasta ei saanud reageeringut. Ja selliseid lugusid on palju, lihtsalt enamik naistest kannatavad vaikides. Segaduses olles, mis nendega toimub.
Kas sünnitusele minnes peabki siis olema valmis võitluseks ämmaemandaga? Looduse poolt on antud, et ohuolukorras sünnitus katkestatakse. Ehk tekib komplikatsioone. Aina enam läheb sünnitus hetkel seda teed, et vaja on igasugu vidinaid ja andureid, mis aga ei lahenda kunagi ühegi sünnitaja olukordi, pigem raskendab neid. Vähem sekkumisi, rohkem toetust ja kasvab tugevalt ka heade füüsiliste näitajatega positiivsete sünnituste arv. Ämmaemand peab oskama sünnitust vastu võtta ka siis, kui elekter ära läheb.
Soovin kõigile ämmaemandatele hinges ainult head. Neile, kes teevad , hoolivad, hoiavad ja mõistavad enda töö iseloomu soovin jaksu ja jõudu. Loodan, et nad mõistavad, et see kampaania ei kuulu neile ning ei pea sellele reageerima. Neile, kes vajavad lisa abi ja oskusi, et enda tööd teha, ma loodan, et võetakse vastutus nagu täiskasvanud inimeste maailmas peaks käima ning õpitakse, lahendatakse enda isiklikud probleemid, mis sellist käitumist põhjustab. Keegi ei ole kunagi halb selle tõttu, et ta on halb inimene, vaid selle tõttu, et miski segab olemast hea. Täiskasvanul on kohustus see osa oma elus lahendada, mitte terroriseerida teisi. Kui probleem on süsteemis, mis ei hoia ämmaemandaid, siis tuleb ka need kitsaskohad välja tuua ning koos siis juba sünnitajatega nõudma hakata süsteemi muutust ka selles osas.
Ootan maailma, kus enamus naistel on sama imelised sünnitused nagu mu teine sünnitus oli, kus vaatamata ette tulnud arskustele suudeti need lahendada ja toetada vajalikul viisil nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt ja sellega hoiti ära suured komplikatsioonid.
Imelisi sünnitusi ämmaemandatele ja sünnitajatele!
Pilt on illustratiivne.
Comentários