Mul on 1 laps, tema sünd oli raske, ja tänu selle eest, et me mõlemad elus oleme, võlgnen tollasele valvearstile. Seega, selles kogemuses on palju positiivset, ning tänusõnad konkreetsele arstile olen ammu edastanud.
Negatiivne oli aga minu kohtlemine ööl pärast lapse sündi.
Laps sündis keisrilõikega, mis tuli mulle ootamatult ja kartsin väga. Kuna perepalatit ei olnud saada, siis saadeti elukaaslane koju (kell 23 õhtul), kusjuures olin kaheses palatis ja seal kedagi teist ei olnud (olin ka selle tõttu närvis, et pidin üksi jääma). Olin üksi ja ei osanud selle väikese karjuva asjaga midagi peale hakata.
Seinal oli suurelt ämmaemanda telefoninumber, kuhu helistasin. Ämmaemand nähvas kõigepealt, et telefon tuleb lapse juurest ära panna. Kuidas ma siis abi saan helistada? Siis nähvas ta edasi, et tahad, toon pudeli, siis jääb laps vait. Ütlesin, et tahan rinda hakata andma, seetõttu pudelit ei soovi talle anda. Selle peale kehitas ta õlgu ja ütles, et ise tead vmt.
Mõtlen tagantjärgi, et oleks ma selle pudeli võtnud, siis oleks minu imetamiskogemus vbl olemata olnud, kuna lapsed ei kipu pärast enam rinda võtma, seega oli see täiesti halb nõu.
Mingi hetk vastu hommikut kutsusin uuesti ämmaemanda, kuna laps nuttis jälle. Sain sisuliselt sõimata, et laps on ju märg. Küsisin, kuidas ma teie arvates peaks saama tal mähet vahetada, mul oli keisrilõige ja tunne alakehas ikka veel vähene. Selle peale ta haaras tigedalt lapse ja läks tal mähet vahetama.
Kui tuli hommik ja teine ämmaemand, läks kõik paremaks, kuna teiste ämmaemandate kohta ei ole mul midagi halba öelda. Aga just see öö, kui olin üksi täiesti uues olukorras ja oleksin vajanud kõige rohkem abi, sain hoopis tunda öise ämmaemanda halba tuju.
Muidugi saaksin ma välja uurida, kes oli tol ööl tööl, aga las see kogemus jääda anonüümseks. Sellest on möödas üle 5 a, aga neid ridu kirjutades tulevad mul ikka veel pisarad silma.
Pilt on illustratiivne.
Comentarios