2016 a suvi, esimene sünnitus ITK-s.
Sünnitus kutsuti esile 41+6, sest sünnitegevus ei alanud. Peale vete lahtitegemist algas normaalne sünnitegevus. Täisavatus saabus ca 9 tunniga. Pressisin kokku 3 h ja laps välja ei tulnud, mõistus ja teadvus hakkas kaduma.
Viidi erakorralisele keisrilõikele. Keisrilõige tehti nii, et olin ise teadvusel. Värisesin ja vappusin opilaual, sest olin juba nii palju läbielanud ja selline lõpp siis kogu sünnitusele. Laps tõsteti kõhust välja ja mässiti pambu sisse. Silmanurgast sain näha.
Isa, kes ootas sünnituspalatis, sai teki sees beebi. Ei mingit nahk-naha kontakti ega muud sellist. Mees ka ise ei osanud seda küsida, kuna selliseks stsenaariumiks polnud me valmistunud.
Mina sain last näha peale seda kui mind oli intensiivravi palatisse viidud. Alakeha tuimestatud, ei suutnud ma liigutada. Laps pandi minu voodi kõrvale läbipaistvasse väiksesse kärusse. Olin šokis kõigest.
Laps hakkas nutma ning minu juurde tuli õde, kes ütles:"Te peate sellega ise hakkama saama!!!". Kuidas küll?! Mul on just seljataga raske operatsioon, šokk, ma ei tunne oma alakeha ja mul ei ole füüsilist võimalik liigutada. Tõstis siis lapse rinnale, pani veel rinnanibu kaitse, mille vajalikkusest ma aru ei saanud.
Järgmisel päeval sain ema-lapse toa, kuna see oli ainus vaba variant. Sain voodi peale pikali, laps kaisus. Tuppa astus noor õde. Küsisin, kas voodi kõrgust reguleerida ei saa, kuna ma ise olen lühike ja keisrilõike järgselt ei saanud ma nii kõrgest voodist püsti. Õde ütles, et hea, et te üldse midagi saite ja lahkus toast jättes mind voodisse vedelema.
Läks tükk aega kui suutsin jõu kokku võtta ja ise voodist väljuda. Ei mingit tuge haiglapersonalilt. Tundsin väga puudust selgitustest, miks nii läks...(ei tea siiani) lohutusest, et kõik saab korda. Käituti nagu masinaga.
Sünnituskogemus viis mind musta auku, kojujõudes vallandus tugev sünnitusjärgne depressioon. Kui võtsin julguse kokku ja kirjutasin aasta pärast oma ämmaemandale oma murega, siis vastust ma temalt ei saanud. Helistasin veel kuskile abiliinile, ka sealt öeldi, et pole päris nende teema. 1,5 a peale sünnitust sain aja psühhiaatrile. Diagnoosiks sünnitusjärgne raske depressioon. Ravi kestab siia maani, nüüdseks juba peaaegu 5 aastat hiljem.
Rohkem lapsi ei julge saada. Minu kogemus näitab, et traumaatiline sünnitus võib täiesti elurõõmsa inimese viia sügavale depressiooni.
Oleksin haiglas vajanud rohkem selgitusi, lohutust ja proffesionaalset abi. Need on elementaarsed vajadused, mida ükski erakorraliselt sünnitanud naine ei peaks kuskilt paluma, vaid see peaks lihtsalt vajadusel olemas olema.
Süütunne, et laps ei saanud nahk-naha kontakti, millest kogu meditsiinisüsteem koos ämmaemandatega räägib, närib valusalt siiani.
Pilt on illustratiivne.
Comments