Mul on kolm last. Kaks vanemat on juba täiskasvanud. Mõlemad sündisid Tallinnas, sünnitushaiglas. Mõlema lapsega oli tegelikult soov võtta tasuline ämmaemand, aga pere rahaline olukord seda kahjuks ei võimaldanud.
Esiklapse sünniks valmistusime mehega väga teadlikult, käisime perekoolis. Lapseootus kulges positiivselt. Sünnitusmajja jõudes andsime mehega koos teada oma soovist kogeda vettesünnitust. Valvearst "kraaksatas" meie soovi kuuldes: " Minu vahetuse ajal põhimõtteliselt vette ei sünnitata!" Ja ega ei sünnitanudki, sest poja ei olnud veel tema vahetuse ajal valmis tulema.
Kui tuli uus vahetus, saime oma soovitud vannivee, mis oli kahjuks liiga jahe, et seal ennast mõnusalt ja hoituna tunda, rääkimata sünnitustoast, mis oli väga jahe. Ma ei mäleta kahjuks selle sünnitusega seoses ootuse ajast kahjuks midagi positiivset, peale selle, et mu mees oli kõik need 13 tundi väga vapralt mu kõrval.
Kuna mul oli ülitugev seljavalu, mis ei lasnud mul istuda ega pikali olla, siis me lihtsalt kõndisime, umbes 12 tundi järjest. Mulle vist anti naerugaasi, aga see ei mõjunud. Ja muud väga ei olnudki. Ka minu juures ei olnud kedagi, peale mehe. Sünnitajad oli sellel ajal palju ja meile lihtsalt ei jagunud ämmaemandat. Alles päris lõpus, kui poja juba sünnikanalis oli, tuli ämmaemand, keda mees koridoride pealt otsimas käis.
Sünnihetk oli ilus, me pojaga olime mõlemad väga tublid ja saime kenasti hakkama. Ämmaemand oli selles hetkes väga professionaalne ja toetav, juhendas mind kindlakäeliselt. Mul oleks olnud kindlasti palju lihtsam selles protsessis olla, kui ta oleks saanud mu kõrval pikemalt viibida. PS! Kui mina kaotasin sünnitusega 7kg oma kehakaalust, siis minu mees, kes kõik need tunnid minuga kaasa kõndis, kaotas 3kg.
Teise lapsega läksin samasse haiglasse sünnitama, ka mehega koos. Kõndimas käisime mehega enne haiglasse minekut pea pool päeva, sest ka siis oli just seljavalu see, mis tundus talumatu ja ei lasnud paigal püsida. Kõndimine aitas valu taluda.
Kui me öösel lõpuks haiglasse jõudsime, oli tuhude vahe 3-4 minutit, aga emakakael avanenud alles 1,5 cm. Meile öeldi kohe, et liiga vara läksime. Aga minu sisetunne ütles midagi muud.
Kui esimese lapse sünni juures olin ma vaatamata valule siiski justkui mingi emotsionaalselt tuimestava mulli sees, siis tütrekese sündi tundsin ma väga realistlikult sõna-otseses-mõttes millimeeter millimeetri haaval. Seda ma ka ütlesin. Ütlesin, et laps tuleb praegu väga kiiresti, sest ma reaalselt tunnen seda. Mind ei võetud tõsiselt, aga õnneks oli üks nooruke ämmaemand vaba ja tuli meiega sünnitustuppa kaasa ja jäi sinna.
Ja ma karjusin, uskumatu, aga ma karjusin iga kord, kui tuli tuhu, sest teisiti ei olnud võimalik. Sünnitegevus oli nii intensiivne ja jõuline, et ma lihtsalt ei suutnud oma valu vaigistada. Ma ei mäleta, et mulle oleks mingit leevendust pakutud või mind juhendatud, kuidas kasvõi hetkeks puhata.
Me olime seal palatis kolmekesi umbes 2 tundi, kuniks ma tundsin, et ma pean duši alla minema. Duši all tulid ära veed ja ma karjatasin mehele, et laps sünnib kohe. Mees hõikas ämmaemandale, et ma tunnen väljutuse algust. Aga ämmaemand ei tulnud mu juurde, vaid hõikas, et see ei saa tõsi olla, sest avanemine oli nii väike olnud. Ma jäin endale kindlaks ja palusin mehel mind sünnituslaua peale talutada. Kui ma sinna lõpuks pikali viskasin ja ämmaemand mu juurde tuli, oli tal kohe kiire, sest tütrekest oli juba näha. Haiglasse minekust sünnihetkeni läks aega 2,5-3 tundi.
Siis oli vaja mind õmmelda. Mäletan vappevärinaid. Kogu õmbluste tegemise aja. Ma ei mäleta, et mind oleks rahustatud või lohutavalt puudutatud. Mäletan ennast pidevalt vabandust palumas, et ma ei suuda paigal olla. Minu jaoks tegi olukorra ilmselt talumatumaks ka minu omapära, et mulle on väga raske leida sobivat valu vaigistavat preparaati.
Kolmas laps otsustas meie perre tulla siis, kui ma olin just saanud 40 aastaseks. See kogemus ei ole mitte millegagi võrreldav. Algusest lõpuni välja olin ma teadlikum, kui kunagi varem. Teadlikum sellest, kuidas mu laps siia maailma tulema saab.
Käisin eraämmaemanda juures, keda ma täielikult usaldasin. Ta sai esimesest hetkest aru, mida mina emana vajan. Kuna mu näitajad olid kõik "nagu raamatust" ja enesetunne suurepärane, ei suunanud ta mind liigseid analüüse ja protseduure tegema. Julgesin temaga jagada sisekaemusi ja taju, mida ma oma kõhubeebi suhtes tundsin. Ta oli kogu ootusaja armas, soe ja mis mulle väga oluline- hell nii minuga kui ka kõhus oleva beebiga. Ta küsis alati luba ka beebi käest, kui südamelööke kuulas või siis emakakõrgust mõõtis. Lihtsalt suurepärane!
Huvitav kogu selle raseduse juures oli aga see, et me ei suutnud mehega kuidagi selgust saada, kuidas ja kus ma sünnitan. Kogu aeg oli selline tunne, et see on justkui ette määratud ja et laps sünnib seal, kus teda oodatakse ja temal vaja on.
Aeg muudkui läks, kuniks ühel päeval ütles mees, et tore oleks teada, kuidas ise sünnitus vastu võtta, kui peaks juhtuma, et laps näiteks autos peaks sündima, kui me haiglasse ei jõua. Me elame linnast piisavalt kaugel ja sellest see küsimus. Käisime ämmaemanda vastuvõtul ja mu mees sai küsida kõiki teda huvitavaid küsimusi, kuniks ta oli rahul.
Kui sündimise päev kätte jõudis, oli auto maja ees, et mind haiglasse viia, aga sinna ma ei jõudnud, sest pojake sündis oma isa kätele, meie oma kodus, elutoas. See on mu kõige turvalisem ja ilusam sünnituskogemus. Kolm päeva peale poja sündi läksime Tallinnasse sünnitusmajja sündi registreerima. Aga see on üks hoopis teine lugu. Lugu, mis minust jääbki avaldamata, sest tundub siiani nagu halb unenägu.
Pilt on illustratiivne.
Comments