Kirjutan ka värisevate kätega oma teise lapse sünnitusest.
Kuna selleks hetkeks oli esimene laps alla 2-aastane ja väga emmekas, siis otsustasin, et olen tugev eesti naine ja saan ise hakkama. Saatsin mehe ja lapse ära ning jäin üksi palatisse. Tuli ämmaemand ja vaatas mind üle ning kuna esimene laps sündis keisriga siis ütles:"Ah sa oled esmasünnitaja, minu vahetuse ajal sa küll ei sünnita, võta ja maga hommikuni!". Ja nii ma teda enam tollel päeval ei näinud.
Umbes tund hiljem olin meeletutes valudes ja magada ei suutnud, üritasin abi kutsuda, aga keegi ei tulnud, järsku tundsin et pean kakama. Kuna ma ei tahtnud seda voodisse teha, siis võtsin kokku kogu oma jõu ja läksin vannituppa ja vajusin sinna põrandale, kutsusin ja karjusin ikka appi, aga ei midagi.
Jõudsin ära mõelda, et egas midagi- võtan lapse siis ise vastu kui järsku läks uks lahti ja hooldaja astus sisse ja mind nähes tormas välja ja kutsus abi, aga mitte sama ämmaemandat, kes enne oli käinud.
Uus arst käskis mul voodisse tulla, aga ma ei suutnud tõusta. Tõstis veelkord häält, et peldikus ei saa ju sünnitada. Sõnakuulelikuna läbi pisarate sain sinna voodisse ja läbi suurte valude palusin valuvaigistit- sain nähvavalt vastuseks, et pole aega, hakka pressima. Küsisin et kuidas, ma ju ei oska?! Vastuseks sain mõrvarliku pilgu, et miks ma siis pole käinud perekoolis?!
Alla 10min hiljem oli poeg mul rinnal ja arst imestusest nähvas:"Esmasünnitaja ja pressid 7min? Mõnel on vist eriti kiire.".
Sain kõigest sellest nii suure šoki, et ei suuda enam Tartu arste usaldada ning nüüd olles 8.kuud rase, sean õigel ajal sammud hoopis mujale haiglasse ja väldin Tartut. Tean, et kõik pole sellised nagu minul seal juhtus, aga kibe maik jäi suhu ning paras trauma mulle kogu eluks.
Pilt on illustratiivne.
Comments